See artikkel on üldine teave, mitte isiklik investeerimissoovitus ega individuaalne nõuanne.
Avaleht / Eraisiku rahandus / Investeerimine / Alternatiivsed investeeringud
Alternatiivsed investeeringud kõlavad sageli põnevamalt kui tavapärased aktsiad, fondid või võlakirjad. Mõnikord pakuvadki need ligipääsu investeerimisvõimalustele, mida avalikel finantsturgudel ei leidu. Sama sageli tähendab „alternatiivne“ aga seda, et investeering on keerulisem, vähem likviidne, kallim või on selle väärtust raskem hinnata kui traditsioonilisel investeeringul ja tihti kaasneb sellega oluliselt kõrgem risk.
Alternatiivsete investeeringute alla võivad kuuluda näiteks:
Neid investeeringuid ei ühenda üks kindel tootlusallikas ega investeerimisstrateegia. Ühine joon on pigem see, et need jäävad väljapoole tavapärast noteeritud aktsiate ja võlakirjade maailma.
Alternatiivsete investeeringute puhul ei tasu alustada küsimusest, milline varaklass või strateegia parajasti kõige paremini toimib. Esmalt tuleks selgeks teha, millist rolli see investeering portfellis täitma hakkab. Eesmärgiks võib olla riskide hajutamine, ligipääs varadele, mis ei ole avalikel turgudel kättesaadavad, inflatsiooniriski maandamine või täiendava tootlusallika lisamine. Kui see eesmärk jääb määratlemata, võib alternatiivne investeering osutuda keerukamaks, kulukamaks ja riskantsemaks, ilma et see portfelli tervikuna sisuliselt parandaks.
Paljude investorite jaoks täidavad alternatiivsed investeeringud pigem portfelli täiendavat kui keskset rolli. Portfelli põhiosa koosneb sageli likviidsematest ja laiemalt hajutatud investeeringutest, näiteks aktsiatest, võlakirjadest või indeksfondidest, samas kui alternatiivseid investeeringuid kasutatakse täiendava hajutatuse, spetsiifilise tootlusallika või teistsuguse riskiprofiili lisamiseks. Teisisõnu lisatakse neid portfelli sageli mitte põhikomponendina, vaid mõõdukas mahus „vürtsiks“, mis võib täiendada olemasolevat investeerimisstrateegiat, kuid ei asenda selle vundamenti.
Alternatiivsed investeeringud (alternative investments) on koondnimetus investeeringutele, mis jäävad väljapoole tavapäraseid noteeritud aktsiaid, võlakirju ja rahaturuinstrumente. Tegemist ei ole ühe kindla varaklassiga, vaid väga erinevate investeerimisvõimaluste rühmaga.
Alternatiivsete investeeringute hulka võivad kuuluda näiteks kinnisvara, metsamaa, põllumaa, väärismetallid ja muud toorained, samuti erakapitaliinvesteeringud (private equity), riskikapital (venture capital), infrastruktuuriinvesteeringud, hedge fondid ning erinevad alternatiivsed investeerimisfondid ja finantseerimisstruktuurid.
Investorile on oluline mõista, et alternatiivseid investeeringuid ühendab eelkõige nende erinevus traditsioonilistest väärtpaberitest, mitte sarnane risk või tootlus. Näiteks võivad kuld, ärikinnisvara ja private equity kõik kuuluda alternatiivsete investeeringute hulka, kuid nende likviidsus, hinnastamine, kulud, riskid ja roll investeerimisportfellis on märkimisväärselt erinevad.
Alternatiivseid investeeringuid kasutatakse portfellides peamiselt kolmel põhjusel. Esiteks võivad need pakkuda ligipääsu varadele ja tootlusallikatele, mis ei ole tavapäraste aktsia- ja võlakirjainvesteeringute kaudu kättesaadavad. Näiteks võimaldavad private equity fondid investeerida noteerimata ettevõtetesse ning erinevad alternatiivsed finantseerimislahendused osaleda ettevõtete rahastamises teistsuguse riski ja tootluse suhtega kui traditsioonilised väärtpaberid.
Teiseks võivad alternatiivsed investeeringud aidata portfelli hajutada. Nende hinnaliikumine ei pruugi olla täielikult seotud aktsia- või võlakirjaturgude arenguga, mistõttu võivad need teatud olukordades vähendada portfelli üldist riski. Samas ei ole hajutamise mõju garanteeritud ning turupingete ajal võivad erinevad varaklassid liikuda tavapärasest sarnasemalt.
Kolmandaks võivad alternatiivsed investeeringud täiendada portfelli riskiprofiili ja tootlusvõimalusi. See ei tähenda siiski, et need oleksid automaatselt stabiilsemad, paremini hajutavad või kõrgema tootlusega kui traditsioonilised investeeringud. Nende omadused sõltuvad konkreetsest varaklassist, investeerimisstrateegiast ja turuolukorrast ning neid tuleks hinnata samasuguse põhjalikkusega nagu kõiki teisi investeeringuid.
Valdkond muutub palju arusaadavamaks, kui võtta peamised kategooriad eraldi lahti.
Private equity tähendab investeerimist noteerimata ettevõtetesse, tavaliselt spetsialiseerunud fondide kaudu. Fondi eesmärk on omandada osalus ettevõttes, kasvatada selle väärtust ning investeering mõne aasta pärast kasumlikult realiseerida.
Tootlus tuleb peamiselt ettevõtte väärtuse kasvust. Erakapitali investeeringud võivad pakkuda ligipääsu ettevõtetele, mis ei ole börsil kättesaadavad, kuid investor peab arvestama pika investeerimishorisondi, piiratud likviidsuse, keerukama hinnastamise ja sageli kõrgemate kuludega.
Venture capital on erakapitali alamliik, mis keskendub varase arengufaasi ja kiiresti kasvavatele ettevõtetele. Sellised investeeringud on sageli seotud innovatsiooni, tehnoloogia ja uute ärimudelitega.
Tootluspotentsiaal võib olla väga kõrge, kuid sama suur on ka risk. Märkimisväärne osa investeeringutest ei pruugi soovitud tulemust saavutada ning fondi kogutootlus sõltub sageli üksikutest väga edukatest investeeringutest.
Kinnisvarainvesteeringud võivad hõlmata elukondlikku ja ärikinnisvara, kinnisvarafonde, arendusprojekte või kinnisvaraga seotud finantsinstrumente. Tootlus võib tulla nii üüritulust kui ka vara väärtuse kasvust.
Kinnisvara eeliseks on seotus reaalse varaga ning võimalus teenida regulaarset rahavoogu. Puudusteks võivad olla suur kapitalivajadus, piiratud likviidsus, märkimisväärsed tehingukulud ja vara haldamisega seotud riskid.
Toorainete hulka kuuluvad näiteks energiaallikad, põllumajandustooted ja tööstusmetallid. Investeerida saab fondide, börsitoodete, futuuride või toorainega seotud ettevõtete kaudu.
Toorained võivad aidata portfelli hajutada ning pakkuda kaitset teatud majandustsüklite või inflatsiooniperioodide ajal. Samas ei tekita need tavaliselt iseseisvat rahavoogu ning tootlus sõltub peamiselt hinnaliikumisest.
Kuld, hõbe ja teised väärismetallid on alternatiivsete investeeringute seas üks tuntumaid kategooriaid. Neid kasutatakse sageli inflatsiooniriski, valuutariski ja geopoliitilise ebakindluse maandamiseks.
Väärismetallid ei maksa intressi ega dividendi ning nende tootlus sõltub peamiselt hinnamuutustest. Seetõttu kasutatakse neid tavaliselt portfelli tasakaalustava või kaitsefunktsiooniga komponendina, mitte peamise kasvumootorina.
Mezzanine-finantseerimine asub oma olemuselt laenukapitali ja omakapitali vahel. Tegemist võib olla allutatud laenu, konverteeritava instrumendi või muu hübriidse rahastamisvormiga, mida ettevõtted kasutavad täiendava kapitali kaasamiseks.
Sellised investeeringud võivad pakkuda kõrgemat tootlust kui tavapärased võlainstrumendid, kuid nendega kaasneb ka suurem krediidirisk. Ettevõtte makseraskuste korral asuvad mezzanine-investorid nõuete järjekorras tavaliselt tavavõlausaldajate järel.
Hedge fondid kasutavad väga erinevaid investeerimisstrateegiaid, sealhulgas long/short-positsioone, arbitraaži, krediidistrateegiaid ja makromajanduslikke vaateid. Nende eesmärk on teenida tootlust erinevates turuolukordades ning vähendada sõltuvust traditsiooniliste turgude suunast.
Selliste fondide tugevuseks võib olla paindlikkus, kuid investor peab arvestama keerukama ülesehituse, piiratud läbipaistvuse, kõrgemate tasude ja sageli ka väiksema likviidsusega.
Infrastruktuuriinvesteeringud, metsamaa, põllumaa ja muud reaalsed varad põhinevad tavaliselt pikaajalistel rahavoogudel või vara väärtuse kasvul. Nende hulka võivad kuuluda näiteks elektrivõrgud, taastuvenergia projektid, sadamad, metsakinnistud või põllumajandusmaa.
Selliste investeeringute eeliseks võib olla pikaajaline ja suhteliselt stabiilne tulubaas. Samas eeldavad need sageli suuremat kapitali, pikemat investeerimishorisonti ning valmisolekut leppida väiksema likviidsusega.
Kollektsioneeritavate varade hulka kuuluvad näiteks kunstiteosed, antiik, luksuskellad, vääriskivid, haruldased mündid, veinid ja klassikalised autod. Nende väärtust mõjutavad muu hulgas haruldus, päritolu, seisukord ja turu nõudlus.
Selliste investeeringute hinnastamine on sageli vähem läbipaistev kui finantsturgudel ning likviidsus võib olla piiratud. Lisaks tuleb arvestada säilitamise, kindlustamise, autentimise ja võimalike võltsingutega seotud riskidega. Seetõttu sobivad need enamasti vaid piiratud osana hästi hajutatud investeerimisportfellist.
Oletame, et investoril on 100 000 euro suurune portfell, mis koosneb seni peamiselt maailma aktsiafondidest ja mõnest võlakirjafondist. Ta kaalub 15 000 euro paigutamist “alternatiividesse”. Üks valik on jaotada see osa näiteks kullafondi, kinnisvarafondi ja väikese private equity fondi vahel. Teine valik oleks panna kogu summa ühte kinnisvaraprojekti või ühte noteerimata ettevõttesse.
Kuigi mõlemal juhul saab öelda, et portfellis on alternatiivseid investeeringuid, on risk täiesti erinev. Esimene lähenemine jaotab riski mitme loogika vahel. Teine koondab selle ühe objekti või ühe tehingu ümber. Sõna “alternatiivne” ei ütle siin veel midagi riski kohta. Kõik sõltub valitud alamkategooriast, ülesehitusest ja mahust.
Alternatiivne investeering ei vähenda riski üksnes seetõttu, et see kuulub teise varaklassi. Hajutamise mõju sõltub sellest, kuidas investeering erinevates turuolukordades käitub ning kui suur osa portfellist sellesse on paigutatud.
Paljude alternatiivsete investeeringute puhul ei pruugi vara olla võimalik kiiresti või soovitud hinnaga realiseerida. Harvem hinnastamine võib jätta mulje väiksemast kõikumisest, kuid see ei tähenda tingimata madalamat riski.
Füüsiliste varade puhul ei piirdu risk üksnes hinnamuutustega. Säilitamine, hooldus, kindlustus, turvalisus ja dokumentatsioon võivad mõjutada nii investeeringu tegelikku tootlust kui ka selle realiseerimise võimalusi.
Alternatiivsete investeeringute ja fondide kulud võivad olla märkimisväärselt kõrgemad kui tavapärastel indeksfondidel või ETF-idel. Kõrgemad tasud vähendavad investori netotootlust ning võivad pika aja jooksul lõpptulemust oluliselt mõjutada.
Alternatiivne investeering peaks täitma portfellis konkreetset rolli, olgu selleks hajutamine, inflatsioonikaitse, ligipääs eraturgudele või täiendava tootlusallika otsimine. Kui selle roll ei ole selgelt määratletud, võib investeering lisada keerukust ja riski ilma portfelli tegelikult parandamata.
Paljud alternatiivsed investeeringud on keerukamad, vähem likviidsed ja riskantsemad kui traditsioonilised investeeringud. See võib luua võimaluse kõrgemaks tootluseks, kuid ei anna selleks garantiid.
Alternatiivsete investeeringute puhul võib tootlus sõltuda väga erinevatest teguritest. Enne investeerimist tasub mõista, kust tootlus tuleb, millised on peamised riskid ning millistel tingimustel võib investeeringu väärtus langeda.
Piiratud likviidsuse ja kõrgema riskitaseme tõttu kasutatakse alternatiivseid investeeringuid sageli portfelli täiendava komponendina, mitte selle põhiosana. Liigne kontsentreeritus võib muuta portfelli riskitaseme ootamatult kõrgeks.
Mitmed alternatiivsed investeeringud eeldavad aastatepikkust kapitali sidumist. Kui investeeritud raha võib lähitulevikus vaja minna, võib selline investeering osutuda ebasobivaks sõltumata selle võimalikust tootlusest.
Füüsilistesse alternatiivsetesse varadesse investeerimine erineb oluliselt väärtpaberitesse investeerimisest. Kunsti, kollektsioneeritavate esemete, luksuskellade, vääriskivide või klassikaliste autode puhul ei piisa üksnes ostuotsusest. Sama oluline on mõelda vara säilitamisele, kindlustamisele, dokumentatsioonile ja hilisemale realiseerimisele.
Säilitamisrisk tuleneb asjaolust, et vara väärtus võib väheneda ebapiisava hoiustamise, hoolduse või kasutamise tõttu. Kunstiteoste puhul mõjutavad väärtust näiteks valgus, temperatuur ja niiskus, sõidukite puhul aga tehniline seisukord, hooldusajalugu ja originaalsus. Mõne vara puhul võib vale säilituskeskkond põhjustada pöördumatut kahju.
Kindlustus- ja dokumentatsioonirisk tähendab, et vara tegelik väärtus ei pruugi olla tavapärase kindlustuskaitsega kaetud. Kõrgema väärtusega esemete puhul on sageli vajalik professionaalne hindamine, spetsiaalne kindlustus ning korrektselt dokumenteeritud omandi- ja päritoluahel. Puudulik dokumentatsioon võib raskendada nii kahjuhüvitise saamist kui ka vara hilisemat müüki.
Autentsus- ja turvarisk on kollektsioneeritavate varade puhul sageli sama oluline kui hinnariski küsimus. Võltsingud, puudulik päritoluajalugu, varastatud esemed või ebausaldusväärsed müügikanalid võivad põhjustada märkimisväärseid kahjusid sõltumata vara turuväärtusest. Seetõttu tuleb erilist tähelepanu pöörata vara ehtsuse kontrollimisele ja tehingupartneri usaldusväärsusele.
Füüsiliste alternatiivsete varade puhul ei piisa seega üksnes hinnatõusu potentsiaali hindamisest. Sama oluline on veenduda, et vara on ehtne, korrektselt dokumenteeritud, nõuetekohaselt säilitatud ning vajaduse korral ka realiseeritav. Mida keerulisem on nendele küsimustele vastata, seda suurem on tavaliselt investeeringuga seotud risk.
Alternatiivsed investeeringud võivad olla põhjendatud valik eelkõige siis, kui:
Alternatiivsed investeeringud ei pruugi olla sobiv valik, kui:
Oluline on meeles pidada, et alternatiivne ei tähenda automaatselt paremat, turvalisemat ega tulusamat. Enamasti tähendab see lihtsalt teistsugust riskide, kulude, likviidsuse ja tootlusvõimaluste kombinatsiooni, mida tuleb hinnata samasuguse kriitilisusega nagu iga muud investeeringut.
Lihtne võrdlus aitab näha, kui erinevad võivad alternatiivsed investeeringud olla.
| Kategooria | Tüüpiline tootlusallikas | Peamine tugevus | Peamine risk |
|---|---|---|---|
| Private equity | Ettevõtte väärtuse kasv ja müük | Ligipääs eraturule | Pikk sidumisaeg, kõrged tasud, nõrk likviidsus |
| Kinnisvara | Üüritulu ja väärtuse kasv | Reaalne vara ja võimalik rahavoog | Likviidsus, finantseerimisrisk, objekti kvaliteet |
| Toorained | Hinnaliikumine | Inflatsiooni- ja tsükliline roll | Kõrge volatiilsus, futuuristruktuuri mõju |
| Väärismetallid | Hinnaliikumine | Kaitsev roll teatud kriisides | Ei tooda rahavoogu, hinnatase sõltub turu usust |
| Mezzanine | Kõrgem intress ja võimalik lisatasu | Atraktiivne tootlus heal juhul | Kõrgem krediidirisk ja nõuete järjekoht |
| Kunst ja muu oksjonikaup | Hinnatõus ja nappus | Võib pakkuda turust erinevat hinnaloogikat | Likviidsus, võltsingud, säilitamine, kindlustus ja varguserisk |
Tabeli mõte on lihtne: alternatiivsed investeeringud ei ole üks asi, vaid väga erinevad tööriistad ja varad.
Alternatiivsed investeeringud võivad portfelli täiendada, kuid ainult siis, kui nende roll on selge. Mõni sobib kaitsvaks kihiks, mõni kasvuotsinguks, mõni inflatsioonitundlikuks lisaks, mõni teadlikuks eraturu riskiks. Neid ei tasu käsitleda ühe suure kategooriana, kus kõik osad töötavad samal loogikal.
Kõige olulisemad küsimused on tavaliselt väga praktilised. Kui lihtsalt saab väljuda? Kust tootlus tuleb? Kui kõrged on kulud? Kas risk on hinnatav? Kui need vastused jäävad häguseks, on toode ilmselt liiga keeruline või liiga kallis selle rolli jaoks, mida portfellis tegelikult vaja on.
Hea alternatiivne investeering ei asenda tugevat põhistruktuuri. Enamasti töötab see kõige paremini lisakihina portfellis, mille tuumik on juba olemas.
Alternatiivsed investeeringud - varad ja strateegiad, mis jäävad väljapoole tavapärast noteeritud aktsiate ja klassikaliste võlakirjade maailma.
Private equity - investeerimine noteerimata ettevõtetesse või väljaostudesse.
Venture capital - varase või kasvufaasi ettevõtete riskikapital.
Hedge fund - paindlikke strateegiaid kasutav alternatiivfond.
Mezzanine-finantseerimine - hübriidne rahastusvorm laenu ja omakapitali vahel.
Tooraine - standardiseeritud füüsiline kaup, näiteks nafta, vask või nisu.
Väärismetall - investeerimise vaates peamiselt kuld, hõbe ja mõnel juhul plaatina või pallaadium.
Provenance - vara päritolu ja omandiahela dokumenteeritud ajalugu.
Likviidsus - kui lihtsalt saab investeeringut osta või müüa ilma hinda oluliselt mõjutamata.
Ei. Hajutuse mõju sõltub konkreetsest varast, selle riskikäitumisest ja osakaalust portfellis.
Mitte päris. Mõlemal juhul osaled ettevõtte väärtuse kasvus, kuid private equity toimub tavaliselt noteerimata ettevõtetes ja palju väiksema likviidsusega.
Seda kasutatakse sageli pigem kaitse- või tasakaalustava varana kui klassikalise kasvumootorina.
Võivad küll, kuid seal loevad väga palju ehtsus, päritolu, säilitamine, kindlustus ja likviidsus. See ei ole lihtne ega odav segment.
Mõni lihtsam vorm võib sobida, kuid üldjuhul tasub enne üles ehitada tugev ja lihtne põhiportfell.
Portfelliteoorias käsitletakse seda sageli nii, kuid risk ja käitumine sõltuvad väga palju sellest, kas tegu on otsese omandi, fondi või laenuga seotud struktuuriga.
See võib olla nõuete järjekorras aktsiast eespool, kuid risk on siiski tavaliselt kõrgem kui tavalisel vanemlaenul.
Sest suur osa riskist ei tule ainult hinnast, vaid ka kahjustusest, vargusest, võltsingutest ja puudulikust dokumentatsioonist.
See sõltub konkreetsest tootest või struktuurist. Enne kasutamist tasub kehtiv maksuloogika üle kontrollida.