Avaleht / Eraisiku rahandus / Investeerimine / Investeerimisfondid
Investeerimisfondid on paljude investorite jaoks üks lihtsamaid viise investeerimisega alustamiseks. Fond koondab paljude investorite raha ning investeerib selle vastavalt fondi strateegiale erinevatesse väärtpaberitesse või muudesse varadesse. Nii ei pea investor ise üksikuid investeeringuid valima, kuid peab siiski mõistma, millesse fond investeerib, millised on sellega seotud riskid ja kui suured on kulud.
Investeerimisfondide maailm on mitmekesine. Fond võib investeerida aktsiatesse, võlakirjadesse, kinnisvarasse või muudesse varadesse ning fondide eesmärgid, riskitase ja investeerimisstrateegiad võivad üksteisest oluliselt erineda. Seetõttu tasub enne investeerimist aru saada, kas tegemist on näiteks UCITS-fondi või ETF-ga, aktsiafondi, võlakirjafondi, kinnisvarafondi või alternatiivse investeerimisfondiga.
Investorile ei ole oluline ainult see, mis varadesse fond investeerib, vaid ka see, kuidas fond on üles ehitatud. Fondi liik ja struktuur mõjutavad muu hulgas kulusid, likviidsust, riskitaset ning seda, kui lihtne on fondi osakuid osta või müüa. Mõni fond sobib hästi regulaarseks pikaajaliseks investeerimiseks, teine võib eeldada pikemat investeerimishorisonti või olla suunatud kogenumatele investoritele. Seetõttu tasub investeerimisotsust tehes keskenduda fondi sisule ja toimimispõhimõtetele, mitte ainult selle nimele või varasemale tootlusele.
Investeerimisfond koondab paljude investorite raha ja investeerib selle edasi vastavalt fondi investeerimisstrateegiale ning tingimustele. Ingliskeelses kasutuses viitab mutual fund tavaliselt avatud fondile, mille osakuid saab osta ja müüa fondi puhasväärtuse alusel. Eesti ja Euroopa kontekstis kasutatakse sagedamini üldmõistet investeerimisfond, mille alla kuuluvad erinevat tüüpi fondid.
Fond võib investeerida aktsiatesse, võlakirjadesse, rahaturuinstrumentidesse, kinnisvarasse või muudesse varadesse. Osa fonde järgib kindlat indeksit, osa teeb investeerimisotsuseid aktiivse juhtimise kaudu. Samuti erinevad fondid nii riskitaseme, kulude kui ka sihtinvestorite poolest.
Üksikaktsia või -võlakirja asemel omandab investor fondi kaudu osaluse terviklikus portfellis. See muudab hajutamise lihtsamaks, kuid tähendab ka seda, et tähelepanu tuleb pöörata fondi investeerimisstrateegiale, kuludele, riskidele ja muudele tingimustele.
Investeerimisfondid on olulised eelkõige seetõttu, et need muudavad investeerimise kättesaadavaks ka jaeinvestoritele, kelle alginvesteering on suhteliselt väike. Fondi kaudu on võimalik saada osalus paljudes erinevates väärtpaberites juba suhteliselt väikese investeeringuga. Sama hajutatuse saavutamine üksikute aktsiate või võlakirjade ostmisel nõuaks sageli märksa suuremat kapitali ning rohkem aega ja teadmisi.
Oluline on ka ligipääs erinevatele varaklassidele. Mitmesse investeerimisvaldkonda ei ole väiksema summaga otse investeerimine kuigi praktiline või mõistlik. Näiteks võivad võlakirja-, kinnisvara- või muud spetsialiseerunud fondid anda võimaluse investeerida varadesse, millele jaeinvestoril oleks muidu keeruline või kulukas ligi pääseda.
Lisaks erinevad fondid oma struktuuri ja regulatsiooni poolest. UCITS-fond, alternatiivfond ja väikefond ei tähenda sama asja ning nendega kaasnevad erinevad nõuded, investorikaitse tasemed, likviidsus ja riskid. Nende erinevuste mõistmine aitab vältida olukordi, kus fondilt oodatakse omadusi, mida sellel tegelikult ei ole.
Fondide maailm muutub palju selgemaks, kui võtta peamised liigid eraldi lahti.
UCITS (Undertakings for Collective Investment in Transferable Securities) on Euroopa Liidu ühtlustatud investeerimisfondide raamistik, mis on loodud eelkõige jaeinvestorite kaitseks. UCITS-fondidele kehtivad üksikasjalikud nõuded hajutatuse, likviidsuse, riskijuhtimise, vara hoidmise, teabe avaldamise ja järelevalve kohta.
UCITS ei kirjelda fondi investeerimisstrateegiat, vaid selle õiguslikku ja regulatiivset raamistikku. UCITS-fond võib investeerida aktsiatesse, võlakirjadesse või muudesse lubatud finantsinstrumentidesse ning olla nii aktiivselt juhitud kui ka passiivne indeksfond.
Euroopas võivad UCITS-fondid olla üles ehitatud erinevas õiguslikus vormis:
Praktikas on tavainvestori jaoks olulisem fondi investeerimisstrateegia, kulud ja riskitase kui selle täpne õiguslik vorm. Samas mõjutab fondi struktuur investorite õigusi, juhtimist ja mõningaid maksustamise või aruandlusega seotud küsimusi.
Suur osa Euroopas pakutavatest indeksfondidest ja ETF-idest on UCITS-fondid. Seetõttu võib üks fond olla samaaegselt nii UCITS-fond, ETF kui ka indeksfond. Näiteks võib investor osta börsilt UCITS-reeglitele vastava ETF-i, mille eesmärk on järgida maailma aktsiaturu indeksit.
Alternatiivne investeerimisfond (Alternative Investment Fund; AIF) on Euroopa regulatsiooni mõttes iga fond, mis ei kuulu UCITS-raamistiku alla. See ei tähenda automaatselt kõrgemat riski või madalamat kvaliteeti, vaid viitab teistsugusele regulatiivsele raamistikule.
Alternatiivfondide hulka võivad kuuluda näiteks kinnisvarafondid, erakapitalifondid (private equity), riskikapitalifondid (venture capital), infrastruktuurifondid, metsafondid ning mitmed muud spetsialiseerunud investeerimisfondid. Nende investeerimisvõimalused on UCITS-fondidest sageli paindlikumad, kuid samal ajal võivad olla erinevad ka likviidsus, läbipaistvus ja investorikaitse.
Paljud alternatiivfondid on suunatud professionaalsetele või suurema riskitaluvusega investoritele ning võivad eeldada pikemat investeerimishorisonti.
Mõistet väikefond kasutatakse sageli väiksema mahuga alternatiivsete fondide või lihtsustatud regulatsiooniga fondivalitsejate kohta. Tegemist ei ole eraldi fondiliigiga, vaid pigem turupraktikas kasutatava üldnimetusega.
Investorile tähendab see eelkõige vajadust pöörata tähelepanu fondi tingimustele, likviidsusele, aruandlusele ja sihtinvestorile. Väiksem fond ei ole tingimata halvem, kuid selle riskid ja toimimispõhimõtted võivad erineda suurtest jaeinvestoritele suunatud fondidest.
Kinnisvarafond investeerib otse või kaudselt kinnisvarasse. Fondi portfell võib sisaldada büroohooneid, kaubandus- ja logistikapindu, elukondlikku kinnisvara või kinnisvaraga seotud väärtpabereid. Kinnisvarafond võib olla nii UCITS-fond kui ka alternatiivfond, kuigi praktikas kuulub suurem osa otseselt kinnisvara omavatest fondidest alternatiivfondide hulka.
Kinnisvarafond võimaldab saada ligipääsu varaklassile, mille puhul otse investeerimine nõuaks tavaliselt märksa suuremat kapitali. Samas võib fondi likviidsus olla väiksem ning vara väärtuse hindamine aeglasem kui börsil kaubeldavate väärtpaberite puhul.
Üks levinumaid fondide liigitamise viise põhineb alusvaral.
See liigitus aitab mõista, millest fondi risk ja tootluspotentsiaal peamiselt sõltuvad.
Aktiivselt juhitud fond püüab fondijuhi investeerimisotsuste abil saavutada paremat tootlust kui võrdlusindeks või turg tervikuna. Selle lähenemisega kaasnevad tavaliselt kõrgemad kulud ning tulemus sõltub suuremal määral fondijuhi otsustest.
Passiivselt juhitud fond järgib tavaliselt kindlat indeksit ega püüa turgu ületada. Selliste fondide kulud on sageli madalamad ning investeerimisloogika investorile lihtsamini mõistetav.
ETF ei ole seejuures eraldi investeerimisstrateegia ega fondiliik, vaid fondi kauplemisvorm. ETF võib olla aktiivselt juhitud või passiivne, UCITS-fond või alternatiivfond, aktsiafond või võlakirjafond. Seetõttu tasub ETF-i puhul alati vaadata selle tegelikku investeerimisstrateegiat, mitte ainult kauplemisvormi.
Võtame näiteks 27-aastase Marise, kes soovib hakata iga kuu investeerima 250 eurot. Tal on olemas hädareserv, suuremaid lühiajalisi eesmärke silmapiiril ei ole ning investeerimise peamine eesmärk on pikaajaliselt vara kasvatada. Fondide maailmaga alles tutvudes avastab ta kiiresti, et sõna „fond" võib tähendada väga erinevaid asju.
Ühe võimalusena vaatab Maris laiapõhjalist UCITS-aktsiafondi, mis võimaldab investeerida regulaarselt, väikeste summadega ja saada kokkupuute paljude ettevõtetega üle maailma. Teise variandina kaalub ta kinnisvarafondi, sest kinnisvara tundub talle tuttav ja arusaadav varaklass. Kolmas võimalus on aktiivselt juhitud alternatiivfond, mis lubab investeerida kitsamatesse strateegiatesse, kuid mille tingimused, kulud ja riskid on keerulisemad.
Marise jaoks osutub kõige olulisemaks küsimus mitte see, milline fond on viimastel aastatel kõige kõrgemat tootlust näidanud, vaid see, milline lahendus sobib tema eesmärkide, investeerimishorisondi ja teadmistega.
Kui viimaste aastate tootlus on silmatorkavalt kõrge, on kiusatus järeldada, et fond ongi hea. Sageli jäävad siis kõrvale kulud, strateegia, risk ja küsimus, kas sama tulemus üldse kordub.
Mõlemad on küll fondid, kuid nende raamistik võib olla väga erinev. Kui eeldad igapäevast likviidsust ja selget jaeinvestori kaitset seal, kus fond töötab teise loogika järgi, on pettumus kiire tulema.
Kinnisvarafond võib tunduda stabiilsem kui aktsiafond, kuid see ei ole sama mis hoiuse hoidmine. Likviidsus, hindamine ja väljumistingimused võivad olla hoopis teistsugused.
Kui fond on väiksem ja spetsialiseerunum, tuleb tingimusi lugeda hoolikamalt, mitte pealiskaudsemalt. Just siin loevad fondi dokumentatsioon, valitseja kvaliteet ja väljumisreeglid väga palju.
Investeerimisfondid võivad sobida eriti hästi siis, kui:
Fond ei pruugi olla hea valik siis, kui:
Teisisõnu: fond ei ole automaatselt hea ega halb valik. Sobivus sõltub eesmärgist, ajahorisondist, kuludest ja fondi ülesehitusest.
Lihtne võrdlus näitab, kui erinevat rolli võivad fondid täita.
| Fonditüüp | Tüüpiline kasutus | Peamine tugevus | Peamine tähelepanek |
|---|---|---|---|
| UCITS aktsiafond | Pikaajaline vara kasvatamine | Hajutatus ja jaeinvestorile sobiv raamistik | Kõigub koos turuga |
| Võlakirjafond | Portfelli tasakaalustamine | Võib olla aktsiatest rahulikum | Intressitõus võib hinda survestada |
| Kinnisvarafond | Ligipääs kinnisvarale | Ei nõua otsest kinnisvaraostu | Likviidsus võib olla piiratum |
| Alternatiivfond | Spetsialiseerunum strateegia | Paindlikum investeerimisulatus | Tingimused ja riskid vajavad põhjalikumat lugemist |
Tabel ei ütle, et üks fonditüüp oleks alati teisest parem. See näitab, et fondi hinnates tuleb alati vaadata, milleks seda portfellis kasutatakse.
Investeerimisfondid annavad mugava ligipääsu hajutatud portfellile, kuid sõna “fond” üksi ei ütle veel kuigi palju. UCITS-fond, alternatiivfond, kinnisvarafond ja väikefond võivad tähendada väga erinevat riskitaset, likviidsust ja kasutusotstarvet.
Kõige praktilisem on alustada neljast küsimusest. Mida fond investeerib? Kui lihtsalt saab sealt väljuda? Kui suured on kulud? Ja kas fondi raamistik sobib sinu eesmärgi ning ajahorisondiga? Kui need vastused on olemas, on ka fondi valik märksa rahulikum.
Eesti investori jaoks tähendab see enamasti, et UCITS-fondid sobivad sageli kõige sirgjoonelisemaks jaeinvestori lahenduseks, samas kui alternatiivsed ja kitsamad fondid nõuavad rohkem süvenemist. Hea fond ei ole see, mille nimi kõlab kõige paremini, vaid see, mille roll portfellis on selge.
Investeerimisfond - fond, mis koondab investorite raha ja investeerib selle edasi vastavalt fondi tingimustele.
Mutual fund - ingliskeelne mõiste, mida kasutatakse enamasti avatud investeerimisfondi kohta.
UCITS-fond - Euroopa Liidu ühtlustatud jaefondi raamistik tugeva investorikaitse ja hajutuse nõuetega.
Alternatiivfond - fond, mis ei ole UCITS-fond; siia võivad kuuluda näiteks kinnisvara-, private equity- ja muud spetsialiseerunud fondid.
Väikefond - praktiline lühinimi väiksema mahuga alternatiivsete fondide või lihtsustatud režiimis tegutsevate valitsejate maailmale.
Kinnisvarafond - fond, mis investeerib otse või kaudselt kinnisvarasse.
Aktsiafond - fond, mis investeerib peamiselt aktsiatesse.
Võlakirjafond - fond, mis investeerib peamiselt võlainstrumentidesse.
Ei. ETF on fondi kauplemisvorm börsil. Investeerimisfond on laiem mõiste, mille alla kuuluvad nii tavalised fondid kui ka paljud ETF-id.
UCITS-fond on jaeinvestorile suunatud ühtlustatud fondiraamistik. Alternatiivfond ei ole UCITS-fond ning võib olla paindlikuma strateegia ja teistsuguste tingimustega.
Ei tähenda. Väikefondi puhul viidatakse enamasti fondi või valitseja mahule, mitte riskitasemele.
Ei. Kinnisvarafond annab kaudse kokkupuute kinnisvaraga, kuid kontroll, likviidsus ja kulustruktuur on teistsugused.
Jah. Pika ajahorisondi korral võivad kulud tootlust märgatavalt mõjutada.
Sageli küll, eriti kui eesmärk on hajutatud ja süsteemne investeerimine. Sobiv fond sõltub siiski eesmärgist, riskist ja likviidsusvajadusest.
See sõltub fondi liigist ja sellest, kuidas seda ostetakse või hoitakse. Enne kasutamist tasub kehtiv maksuloogika üle kontrollida.