» Investeerimisfondid


Avaleht / Eraisiku rahandus / Investeerimine / Investeerimisfondid

Investeerimisfondid on paljude investorite jaoks üks lihtsamaid viise investeerimisega alustamiseks. Fond koondab paljude investorite raha ning investeerib selle vastavalt fondi strateegiale erinevatesse väärtpaberitesse või muudesse varadesse. Nii ei pea investor ise üksikuid investeeringuid valima, kuid peab siiski mõistma, millesse fond investeerib, millised on sellega seotud riskid ja kui suured on kulud.

Investeerimisfondide maailm on mitmekesine. Fond võib investeerida aktsiatesse, võlakirjadesse, kinnisvarasse või muudesse varadesse ning fondide eesmärgid, riskitase ja investeerimisstrateegiad võivad üksteisest oluliselt erineda. Seetõttu tasub enne investeerimist aru saada, kas tegemist on näiteks UCITS-fondi või ETF-ga, aktsiafondi, võlakirjafondi, kinnisvarafondi või alternatiivse investeerimisfondiga.

Investorile ei ole oluline ainult see, mis varadesse fond investeerib, vaid ka see, kuidas fond on üles ehitatud. Fondi liik ja struktuur mõjutavad muu hulgas kulusid, likviidsust, riskitaset ning seda, kui lihtne on fondi osakuid osta või müüa. Mõni fond sobib hästi regulaarseks pikaajaliseks investeerimiseks, teine võib eeldada pikemat investeerimishorisonti või olla suunatud kogenumatele investoritele. Seetõttu tasub investeerimisotsust tehes keskenduda fondi sisule ja toimimispõhimõtetele, mitte ainult selle nimele või varasemale tootlusele.

Mis see on?

Investeerimisfond koondab paljude investorite raha ja investeerib selle edasi vastavalt fondi investeerimisstrateegiale ning tingimustele. Ingliskeelses kasutuses viitab mutual fund tavaliselt avatud fondile, mille osakuid saab osta ja müüa fondi puhasväärtuse alusel. Eesti ja Euroopa kontekstis kasutatakse sagedamini üldmõistet investeerimisfond, mille alla kuuluvad erinevat tüüpi fondid.

Fond võib investeerida aktsiatesse, võlakirjadesse, rahaturuinstrumentidesse, kinnisvarasse või muudesse varadesse. Osa fonde järgib kindlat indeksit, osa teeb investeerimisotsuseid aktiivse juhtimise kaudu. Samuti erinevad fondid nii riskitaseme, kulude kui ka sihtinvestorite poolest.

Üksikaktsia või -võlakirja asemel omandab investor fondi kaudu osaluse terviklikus portfellis. See muudab hajutamise lihtsamaks, kuid tähendab ka seda, et tähelepanu tuleb pöörata fondi investeerimisstrateegiale, kuludele, riskidele ja muudele tingimustele.

Miks on investeerimisfondid olulised?

Investeerimisfondid on olulised eelkõige seetõttu, et need muudavad investeerimise kättesaadavaks ka jaeinvestoritele, kelle alginvesteering on suhteliselt väike. Fondi kaudu on võimalik saada osalus paljudes erinevates väärtpaberites juba suhteliselt väikese investeeringuga. Sama hajutatuse saavutamine üksikute aktsiate või võlakirjade ostmisel nõuaks sageli märksa suuremat kapitali ning rohkem aega ja teadmisi.

Oluline on ka ligipääs erinevatele varaklassidele. Mitmesse investeerimisvaldkonda ei ole väiksema summaga otse investeerimine kuigi praktiline või mõistlik. Näiteks võivad võlakirja-, kinnisvara- või muud spetsialiseerunud fondid anda võimaluse investeerida varadesse, millele jaeinvestoril oleks muidu keeruline või kulukas ligi pääseda.

Lisaks erinevad fondid oma struktuuri ja regulatsiooni poolest. UCITS-fond, alternatiivfond ja väikefond ei tähenda sama asja ning nendega kaasnevad erinevad nõuded, investorikaitse tasemed, likviidsus ja riskid. Nende erinevuste mõistmine aitab vältida olukordi, kus fondilt oodatakse omadusi, mida sellel tegelikult ei ole.

Kuidas see töötab?

Fondide maailm muutub palju selgemaks, kui võtta peamised liigid eraldi lahti.

1. UCITS-fondid ehk eurofondid

UCITS (Undertakings for Collective Investment in Transferable Securities) on Euroopa Liidu ühtlustatud investeerimisfondide raamistik, mis on loodud eelkõige jaeinvestorite kaitseks. UCITS-fondidele kehtivad üksikasjalikud nõuded hajutatuse, likviidsuse, riskijuhtimise, vara hoidmise, teabe avaldamise ja järelevalve kohta.

UCITS ei kirjelda fondi investeerimisstrateegiat, vaid selle õiguslikku ja regulatiivset raamistikku. UCITS-fond võib investeerida aktsiatesse, võlakirjadesse või muudesse lubatud finantsinstrumentidesse ning olla nii aktiivselt juhitud kui ka passiivne indeksfond.

Euroopas võivad UCITS-fondid olla üles ehitatud erinevas õiguslikus vormis:

  • Lepinguline fond – fond ise ei ole eraldiseisev juriidiline isik. Fondi vara kuulub investoritele ühiselt ning fondi valitseb fondivalitseja. See on Eestis kõige tavalisem fondivorm.
  • Investeerimisühing ehk aktsiaseltsina tegutsev fond (SICAV) – fond on eraldi juriidiline isik, mille aktsionärid on investorid. Fond võib olla isejuhtiv või kasutada eraldi fondivalitsejat.
  • Trustivormis fond – levinud eelkõige Iirimaal, Ühendkuningriigis ja mõnes teises common law õigussüsteemiga riigis. Fondi vara hoitakse investori huvides usaldusisiku (trustee) kaudu. Eesti õiguses trusti mõistet ei kasutata, kuid investorile sarnaneb selle majanduslik sisu teiste fondivormidega.

Praktikas on tavainvestori jaoks olulisem fondi investeerimisstrateegia, kulud ja riskitase kui selle täpne õiguslik vorm. Samas mõjutab fondi struktuur investorite õigusi, juhtimist ja mõningaid maksustamise või aruandlusega seotud küsimusi.

Suur osa Euroopas pakutavatest indeksfondidest ja ETF-idest on UCITS-fondid. Seetõttu võib üks fond olla samaaegselt nii UCITS-fond, ETF kui ka indeksfond. Näiteks võib investor osta börsilt UCITS-reeglitele vastava ETF-i, mille eesmärk on järgida maailma aktsiaturu indeksit.

2. Alternatiivfondid

Alternatiivne investeerimisfond (Alternative Investment Fund; AIF) on Euroopa regulatsiooni mõttes iga fond, mis ei kuulu UCITS-raamistiku alla. See ei tähenda automaatselt kõrgemat riski või madalamat kvaliteeti, vaid viitab teistsugusele regulatiivsele raamistikule.

Alternatiivfondide hulka võivad kuuluda näiteks kinnisvarafondid, erakapitalifondid (private equity), riskikapitalifondid (venture capital), infrastruktuurifondid, metsafondid ning mitmed muud spetsialiseerunud investeerimisfondid. Nende investeerimisvõimalused on UCITS-fondidest sageli paindlikumad, kuid samal ajal võivad olla erinevad ka likviidsus, läbipaistvus ja investorikaitse.

Paljud alternatiivfondid on suunatud professionaalsetele või suurema riskitaluvusega investoritele ning võivad eeldada pikemat investeerimishorisonti.

3. Väikefondid ja väiksemad valitsejad

Mõistet väikefond kasutatakse sageli väiksema mahuga alternatiivsete fondide või lihtsustatud regulatsiooniga fondivalitsejate kohta. Tegemist ei ole eraldi fondiliigiga, vaid pigem turupraktikas kasutatava üldnimetusega.

Investorile tähendab see eelkõige vajadust pöörata tähelepanu fondi tingimustele, likviidsusele, aruandlusele ja sihtinvestorile. Väiksem fond ei ole tingimata halvem, kuid selle riskid ja toimimispõhimõtted võivad erineda suurtest jaeinvestoritele suunatud fondidest.

4. Kinnisvarafondid

Kinnisvarafond investeerib otse või kaudselt kinnisvarasse. Fondi portfell võib sisaldada büroohooneid, kaubandus- ja logistikapindu, elukondlikku kinnisvara või kinnisvaraga seotud väärtpabereid. Kinnisvarafond võib olla nii UCITS-fond kui ka alternatiivfond, kuigi praktikas kuulub suurem osa otseselt kinnisvara omavatest fondidest alternatiivfondide hulka.

Kinnisvarafond võimaldab saada ligipääsu varaklassile, mille puhul otse investeerimine nõuaks tavaliselt märksa suuremat kapitali. Samas võib fondi likviidsus olla väiksem ning vara väärtuse hindamine aeglasem kui börsil kaubeldavate väärtpaberite puhul.

5. Aktsia-, võlakirja-, rahaturu- ja segafondid

Üks levinumaid fondide liigitamise viise põhineb alusvaral.

  • Aktsiafondid investeerivad peamiselt aktsiatesse ning pakuvad tavaliselt kõrgemat pikaajalist tootluspotentsiaali koos suurema hinnakõikumisega.
  • Võlakirjafondid investeerivad võlainstrumentidesse ning on üldjuhul väiksema riskiga kui aktsiafondid.
  • Rahaturufondid investeerivad lühiajalistesse ja kõrge kvaliteediga rahaturuinstrumentidesse ning keskenduvad kapitali säilitamisele ja likviidsusele.
  • Segafondid ühendavad ühes fondis mitut varaklassi, näiteks aktsiaid ja võlakirju.

See liigitus aitab mõista, millest fondi risk ja tootluspotentsiaal peamiselt sõltuvad.

6. Aktiivne ja passiivne juhtimine

Aktiivselt juhitud fond püüab fondijuhi investeerimisotsuste abil saavutada paremat tootlust kui võrdlusindeks või turg tervikuna. Selle lähenemisega kaasnevad tavaliselt kõrgemad kulud ning tulemus sõltub suuremal määral fondijuhi otsustest.

Passiivselt juhitud fond järgib tavaliselt kindlat indeksit ega püüa turgu ületada. Selliste fondide kulud on sageli madalamad ning investeerimisloogika investorile lihtsamini mõistetav.

ETF ei ole seejuures eraldi investeerimisstrateegia ega fondiliik, vaid fondi kauplemisvorm. ETF võib olla aktiivselt juhitud või passiivne, UCITS-fond või alternatiivfond, aktsiafond või võlakirjafond. Seetõttu tasub ETF-i puhul alati vaadata selle tegelikku investeerimisstrateegiat, mitte ainult kauplemisvormi.

Näide

Võtame näiteks 27-aastase Marise, kes soovib hakata iga kuu investeerima 250 eurot. Tal on olemas hädareserv, suuremaid lühiajalisi eesmärke silmapiiril ei ole ning investeerimise peamine eesmärk on pikaajaliselt vara kasvatada. Fondide maailmaga alles tutvudes avastab ta kiiresti, et sõna „fond" võib tähendada väga erinevaid asju.

Ühe võimalusena vaatab Maris laiapõhjalist UCITS-aktsiafondi, mis võimaldab investeerida regulaarselt, väikeste summadega ja saada kokkupuute paljude ettevõtetega üle maailma. Teise variandina kaalub ta kinnisvarafondi, sest kinnisvara tundub talle tuttav ja arusaadav varaklass. Kolmas võimalus on aktiivselt juhitud alternatiivfond, mis lubab investeerida kitsamatesse strateegiatesse, kuid mille tingimused, kulud ja riskid on keerulisemad.

Marise jaoks osutub kõige olulisemaks küsimus mitte see, milline fond on viimastel aastatel kõige kõrgemat tootlust näidanud, vaid see, milline lahendus sobib tema eesmärkide, investeerimishorisondi ja teadmistega.

Investeerimisfondide näide

Levinud olukorrad

Fond valitakse ainult tootluse järgi

Kui viimaste aastate tootlus on silmatorkavalt kõrge, on kiusatus järeldada, et fond ongi hea. Sageli jäävad siis kõrvale kulud, strateegia, risk ja küsimus, kas sama tulemus üldse kordub.

UCITS-fondi ja alternatiivfondi peetakse sisuliselt samaks

Mõlemad on küll fondid, kuid nende raamistik võib olla väga erinev. Kui eeldad igapäevast likviidsust ja selget jaeinvestori kaitset seal, kus fond töötab teise loogika järgi, on pettumus kiire tulema.

Kinnisvarafondi peetakse hoiuse sarnaseks lahenduseks

Kinnisvarafond võib tunduda stabiilsem kui aktsiafond, kuid see ei ole sama mis hoiuse hoidmine. Likviidsus, hindamine ja väljumistingimused võivad olla hoopis teistsugused.

Väikefondi puhul alahinnatakse tingimusi

Kui fond on väiksem ja spetsialiseerunum, tuleb tingimusi lugeda hoolikamalt, mitte pealiskaudsemalt. Just siin loevad fondi dokumentatsioon, valitseja kvaliteet ja väljumisreeglid väga palju.

Eelised

  • Lihtsam hajutamine. Ühe fondi kaudu saab kokkupuute paljude varadega.
  • Ligipääs eri varaklassidele. Fondide kaudu pääseb ka sinna, kuhu üksikult investeerimine oleks keeruline.
  • Professionaalne haldus. Portfelli juhib fondi valitseja või selge indeksiloogika.
  • Paljudes lahendustes sobib hästi regulaarseks investeerimiseks. Eriti UCITS-fondide ja passiivsete fondide puhul.
  • Võimalik valida väga erineva riskitaseme ja eesmärgiga fonde. Aktsiafondist rahaturufondini.

Puudused ja riskid

  • Kulud loevad. Fondi tasud võivad pika aja jooksul tulemust märgatavalt mõjutada.
  • Mitte kõik fondid ei ole ühtviisi likviidsed. Eriti alternatiiv- ja kinnisvarafondide puhul.
  • Silt “fond” ei ütle veel piisavalt palju. Riski määrab sisu, mitte nimi.
  • Aktiivne juhtimine ei taga paremat tulemust. Kõrgem kulu ei pruugi end tagasi teenida.
  • Alternatiivsemate fondide puhul võivad tingimused olla keerulisemad. Eriti väljumise, aruandluse ja sihtgrupi mõttes.

Millal see sobib?

Investeerimisfondid võivad sobida eriti hästi siis, kui:

  • soovid hajutada portfelli ilma üksikuid väärtpabereid ise valimata;
  • eesmärk on pikaajaline ja järjepidev investeerimine;
  • otsid ligipääsu kindlale varaklassile või piirkonnale;
  • hindad süsteemset lähenemist rohkem kui aktiivset kauplemist.

Millal see ei pruugi sobida?

Fond ei pruugi olla hea valik siis, kui:

  • toote sisu jääb arusaamatuks, kuigi nimi tundub tuttav;
  • raha võib vaja minna kiiresti, aga fondi likviidsus on piiratud;
  • kõrged kulud söövad oodatava eelise ära;
  • valik tehakse ainult mineviku tootluse või soovituse järgi.

Teisisõnu: fond ei ole automaatselt hea ega halb valik. Sobivus sõltub eesmärgist, ajahorisondist, kuludest ja fondi ülesehitusest.

Levinumad vead

  1. Valitakse fond ainult tootluse järgi. Risk, kulud ja strateegia jäävad kõrvale.
  2. Ei tehta vahet UCITS-fondil ja alternatiivfondil. Ootused likviidsusele ja investorikaitsele võivad minna paigast ära.
  3. Kinnisvarafondi peetakse liiga lihtsaks asenduseks hoiusele. Tegelik risk ja likviidsus on teistsugused.
  4. Väiksema fondi tingimusi ei loeta läbi. Just seal võivad peituda kõige olulisemad nüansid.
  5. Kulud jäetakse tähelepanuta. Pika aja jooksul võivad need teha väga suure vahe.
  6. Aktiivset juhtimist peetakse automaatselt tugevamaks. Kõrgem tasu ei tähenda automaatselt paremat tulemust.
  7. Fond võetakse portfelli ilma selge rollita. Kui pole aru saada, miks fond on portfellis, on see tavaliselt halb märk.

Mida näitavad numbrid?

Lihtne võrdlus näitab, kui erinevat rolli võivad fondid täita.

Fonditüüp Tüüpiline kasutus Peamine tugevus Peamine tähelepanek
UCITS aktsiafond Pikaajaline vara kasvatamine Hajutatus ja jaeinvestorile sobiv raamistik Kõigub koos turuga
Võlakirjafond Portfelli tasakaalustamine Võib olla aktsiatest rahulikum Intressitõus võib hinda survestada
Kinnisvarafond Ligipääs kinnisvarale Ei nõua otsest kinnisvaraostu Likviidsus võib olla piiratum
Alternatiivfond Spetsialiseerunum strateegia Paindlikum investeerimisulatus Tingimused ja riskid vajavad põhjalikumat lugemist

Tabel ei ütle, et üks fonditüüp oleks alati teisest parem. See näitab, et fondi hinnates tuleb alati vaadata, milleks seda portfellis kasutatakse.

Kokkuvõte

Investeerimisfondid annavad mugava ligipääsu hajutatud portfellile, kuid sõna “fond” üksi ei ütle veel kuigi palju. UCITS-fond, alternatiivfond, kinnisvarafond ja väikefond võivad tähendada väga erinevat riskitaset, likviidsust ja kasutusotstarvet.

Kõige praktilisem on alustada neljast küsimusest. Mida fond investeerib? Kui lihtsalt saab sealt väljuda? Kui suured on kulud? Ja kas fondi raamistik sobib sinu eesmärgi ning ajahorisondiga? Kui need vastused on olemas, on ka fondi valik märksa rahulikum.

Eesti investori jaoks tähendab see enamasti, et UCITS-fondid sobivad sageli kõige sirgjoonelisemaks jaeinvestori lahenduseks, samas kui alternatiivsed ja kitsamad fondid nõuavad rohkem süvenemist. Hea fond ei ole see, mille nimi kõlab kõige paremini, vaid see, mille roll portfellis on selge.

Praktiline tegevusplaan

  1. Pane kirja, miks sa fondi üldse otsid: kas hajutamiseks, kinnisvara kokkupuute saamiseks või portfelli tasakaalustamiseks.
  2. Tee endale selgeks vahe UCITS-fondi, alternatiivfondi ja ETF-i vahel.
  3. Vaata enne ostu fondi alusvara, kulusid ja likviidsust.
  4. Ära vali fondi ainult viimaste aastate tootluse järgi.
  5. Kui fond on väiksem või alternatiivsem, loe tingimused tavapärasest tähelepanelikumalt läbi.
  6. Mõtle läbi, millist rolli fond sinu portfellis täidab.
  7. Kui kasutad investeerimiskontot, kontrolli, kas valitud fond või kauplemisvorm sobib selle loogikaga.
  8. Vaata fondid regulaarselt üle, kuid ära tee muudatusi iga lühiajalise liikumise peale.

Peamised mõisted

Investeerimisfond - fond, mis koondab investorite raha ja investeerib selle edasi vastavalt fondi tingimustele.
Mutual fund - ingliskeelne mõiste, mida kasutatakse enamasti avatud investeerimisfondi kohta.
UCITS-fond - Euroopa Liidu ühtlustatud jaefondi raamistik tugeva investorikaitse ja hajutuse nõuetega.
Alternatiivfond - fond, mis ei ole UCITS-fond; siia võivad kuuluda näiteks kinnisvara-, private equity- ja muud spetsialiseerunud fondid.
Väikefond - praktiline lühinimi väiksema mahuga alternatiivsete fondide või lihtsustatud režiimis tegutsevate valitsejate maailmale.
Kinnisvarafond - fond, mis investeerib otse või kaudselt kinnisvarasse.
Aktsiafond - fond, mis investeerib peamiselt aktsiatesse.
Võlakirjafond - fond, mis investeerib peamiselt võlainstrumentidesse.

Seotud teemad

Korduma kippuvad küsimused

Kas investeerimisfond ja ETF on sama asi?

Ei. ETF on fondi kauplemisvorm börsil. Investeerimisfond on laiem mõiste, mille alla kuuluvad nii tavalised fondid kui ka paljud ETF-id.

Mis vahe on UCITS-fondil ja alternatiivfondil?

UCITS-fond on jaeinvestorile suunatud ühtlustatud fondiraamistik. Alternatiivfond ei ole UCITS-fond ning võib olla paindlikuma strateegia ja teistsuguste tingimustega.

Kas väikefond tähendab automaatselt väikest riski?

Ei tähenda. Väikefondi puhul viidatakse enamasti fondi või valitseja mahule, mitte riskitasemele.

Kas kinnisvarafond on sama mis korteri ostmine investeeringuks?

Ei. Kinnisvarafond annab kaudse kokkupuute kinnisvaraga, kuid kontroll, likviidsus ja kulustruktuur on teistsugused.

Kas fondi puhul peab kulusid vaatama?

Jah. Pika ajahorisondi korral võivad kulud tootlust märgatavalt mõjutada.

Kas investeerimisfond sobib algajale?

Sageli küll, eriti kui eesmärk on hajutatud ja süsteemne investeerimine. Sobiv fond sõltub siiski eesmärgist, riskist ja likviidsusvajadusest.

Kas fond sobib investeerimiskontole?

See sõltub fondi liigist ja sellest, kuidas seda ostetakse või hoitakse. Enne kasutamist tasub kehtiv maksuloogika üle kontrollida.