Avaleht / Eraisiku rahandus / Investeerimine / Võlakirjad
Investeerimisest rääkides keskendutakse sageli aktsiatele, sest nende hinnaliikumised on nähtavad, ettevõtted tuntud ja tootluspotentsiaal atraktiivne. Võlakirjad jäävad seejuures tihti tagaplaanile ning neid käsitletakse ekslikult üksnes konservatiivse või institutsionaalsete investorite instrumendina. Tegelikkuses on võlakirjad üks olulisemaid kapitaliturgude varaklasse ning mängivad keskset rolli nii portfelli riskijuhtimises, tulumäära kujundamises kui ka kapitali säilitamises.
Erainvestori jaoks muutuvad võlakirjad eriti oluliseks siis, kui investeerimise eesmärk ei ole üksnes maksimaalse tootluse saavutamine, vaid ka portfelli kõikumise vähendamine, tulevaste rahavoogude planeerimine või kindla investeerimiseesmärgi saavutamine. Seetõttu kasutatakse võlakirju sageli koos aktsiatega, et kujundada portfell, mille riskitase vastab investori ajahorisondile, riskitaluvusele ja finantseesmärkidele.
Majanduslikus mõttes on võlakiri laenuinstrument. Võlakirja ostes annab investor raha riigile, ettevõttele või muule emitendile, kes kohustub maksma kokkulepitud tingimustel intressi ning tagastama võlakirja tähtajal põhiosa. Kuigi põhimõte on lihtne, sõltub võlakirja väärtus ja tootlus mitmest tegurist, sealhulgas turu intressimääradest, emitendi krediidikvaliteedist, võlakirja tähtajast ja turutingimustest.
Oluline on mõista, et võlakirjad ei ole riskivabad ega taga automaatselt stabiilset tootlust. Nende väärtust mõjutavad nii intressimäärade muutused kui ka emitendi maksevõime. Seetõttu ei seisne võlakirjadesse investeerimine üksnes intressitulu kogumises, vaid ka riskide, tootluse ja portfelli üldise ülesehituse teadlikus hindamises. Just selles peitub võlakirjade praktiline tähtsus pikaajalises investeerimises.
Võlakiri on võlaväärtpaber, mis tõendab investori nõuet võlakirja emitendi vastu. Emitent võib olla riik, omavalitsus, pank, ettevõte või muu organisatsioon, kes kaasab võlakirja emiteerimise kaudu kapitali. Vastutasuks kohustub emitent maksma investorile kokkulepitud tingimustel intressi ning tagastama võlakirja tähtajal põhiosa.
Erinevalt aktsiast ei anna võlakiri investorile omandiõigust emitendi suhtes. Võlakirja omanik on võlausaldaja, mitte ettevõtte osanik. Seetõttu erineb ka tootluse olemus. Aktsiainvestori tulemus sõltub peamiselt ettevõtte väärtuse kasvust ja võimalikest dividendidest, samas kui võlakirjainvestori tootlus tuleneb eelkõige intressimaksetest ning teatud juhtudel võlakirja turuhinna muutusest.
Võlakirjad erinevad üksteisest mitme olulise tunnuse poolest. Need võivad olla lühi- või pikaajalised, fikseeritud või muutuva intressimääraga ning emiteeritud erineva krediidikvaliteediga emitentide poolt. Üldjuhul kaasneb kõrgema intressimääraga ka kõrgem krediidirisk, mistõttu ei ole kõik võlakirjad riskitasemelt ega tootlusootuselt võrreldavad.
Lisaks üksikutele võlakirjadele investeeritakse sageli ka võlakirjafondide kaudu. Võlakirjafondid võimaldavad hajutada investeeringu paljude emitentide, sektorite ja tähtaegade vahel, mis võib vähendada üksiku emitendiga seotud riski. Samas sõltub fondi väärtus pidevalt turu intressimääradest, krediidikeskkonnast ja fondi investeerimisstrateegiast, mistõttu erineb võlakirjafondi käitumine üksiku võlakirja hoidmisest tähtajani.
Võlakirjad on investeerimisportfellides olulised eelkõige seetõttu, et nende riskide ja tootluse omadused erinevad aktsiatest. Kui aktsiate peamine eesmärk on pikaajaline kapitali kasv, siis võlakirjad võivad aidata tasakaalustada portfelli riskitaset, pakkuda regulaarsemat rahavoogu ning vähendada portfelli väärtuse kõikumist. See ei tähenda, et võlakirjad oleksid riskivabad, vaid seda, et nende riskiallikad ja tootluse kujunemise mehhanismid on teistsugused.
Võlakirjade puhul mängivad keskset rolli turu intressimäärad. Intressimäärade tõustes muutuvad olemasolevad madalama intressiga võlakirjad investorite jaoks vähem atraktiivseks, mistõttu nende turuväärtus üldjuhul langeb. Intressimäärade langedes toimub vastupidine. Seetõttu ei sõltu võlakirjainvesteeringu tulemus üksnes saadavast intressitulust, vaid ka turu intressikeskkonna muutustest.
Võlakirjad võivad olla eriti asjakohased investoritele, kelle eesmärk ei ole maksimaalne võimalik tootlus, vaid riskide teadlik juhtimine ja portfelli tasakaalustamine. Mida lühem on investeerimishorisont või mida olulisem on kapitali säilitamine, seda suuremat rolli võivad võlakirjad portfellis mängida. Sama põhimõte kehtib sageli pensioni kogumise puhul, kus investori riskitaluvus ja investeerimiseesmärgid võivad aja jooksul muutuda.
Praktikas seisab investor sageli valiku ees, kas investeerida üksikutesse võlakirjadesse, võlakirjafondidesse või võlakirja-ETF-idesse. Igal lahendusel on oma eelised, puudused ja riskid. Sobiv valik sõltub investori eesmärkidest, investeerimishorisondist, likviidsusvajadusest, investeeritavast summast ning valmisolekust võlakirjade eripäradesse süveneda.
Võlakirjade toimimist on kõige lihtsam mõista samm-sammult. Kuigi nende põhiloogika on laenusuhe investori ja emitendi vahel, mõjutavad investeeringu tulemust mitmed tegurid, sealhulgas intressimäärad, krediidirisk ja võlakirja tähtaeg.
Võlakirja emiteerides laenab riik, ettevõte või muu organisatsioon investoritelt raha. Näiteks võib ettevõte emiteerida viieaastase võlakirja nimiväärtusega 1000 eurot ja aastase kupongimääraga 4%. Investor annab emitendile raha ning saab vastutasuks õiguse kokkulepitud intressimaksetele ja põhiosa tagasimaksele võlakirja tähtaja saabumisel.
Kui emitent täidab kõik kohustused, saab investor võlakirja kehtivuse jooksul intressitulu ning tähtajal tagasi investeeritud põhiosa. Seetõttu sõltub võlakirja väärtus olulisel määral emitendi maksevõimest.
Võlakirjainvesteeringu tootlus ei piirdu üksnes intressimaksetega. Investor võib teenida tulu nii kupongimaksetest kui ka võlakirja turuhinna muutusest. Kui võlakiri ostetakse ja hoitakse lunastustähtajani, kujuneb tootlus peamiselt kupongimaksetest ja ostuhinnast. Kui võlakiri müüakse enne tähtaega, mõjutab tulemust ka selle vahepealne hinnaliikumine.
Seetõttu ei tähenda fikseeritud kupongimäär automaatselt fikseeritud tootlust, eriti juhul, kui investeeringut ei hoita lunastustähtajani.
Võlakirjade hinnad liiguvad üldjuhul turu intressimääradega vastassuunas. Kui turul nõutavad intressimäärad tõusevad, muutuvad olemasolevad madalama kupongiga võlakirjad vähem atraktiivseks ning nende hind langeb. Kui intressimäärad langevad, võivad olemasolevad kõrgema kupongiga võlakirjad muutuda väärtuslikumaks ja nende hind tõusta.
Seetõttu võivad ka kvaliteetsed võlakirjad lühiajaliselt märkimisväärselt kõikuda, kuigi nende riskiprofiil erineb aktsiatest.
Võlakirjainvesteeringu tulemust mõjutavad mitmed riskiallikad. Krediidirisk tähendab võimalust, et emitent ei suuda intressi või põhiosa kokkulepitud tingimustel tasuda. Intressirisk tuleneb turu intressimäärade muutumisest ning mõjutab võlakirja turuväärtust. Likviidsusrisk väljendab ohtu, et võlakirja ei ole võimalik soovitud ajal või mõistliku hinnaga müüa.
Seetõttu ei ole kõik võlakirjad riskitasemelt võrdsed. Riigivõlakirjad, investeerimisjärgu ettevõtete võlakirjad ja kõrge tootlusega (high yield) võlakirjad võivad käituda väga erinevalt ning nende pakutav tootlus peegeldab tavaliselt ka erinevat riskitaset.
Mida pikem on võlakirja järelejäänud tähtaeg, seda tundlikum on selle hind intressimäärade muutuste suhtes. Pikema tähtajaga võlakirjad võivad pakkuda kõrgemat oodatavat tootlust, kuid nende turuväärtus võib kõikuda rohkem. Lühema tähtajaga võlakirjad on tavaliselt väiksema intressiriskiga, kuid nende tootlus võib olla tagasihoidlikum.
Seetõttu on võlakirjadesse investeerides oluline hinnata lisaks emitendi kvaliteedile ka võlakirja tähtaega ja selle sobivust investori eesmärkidega.
Üksikvõlakirja puhul on investoril tavaliselt teada võlakirja tähtaeg, kupongimäär ja nimiväärtus. Kui võlakiri hoitakse lunastustähtajani ning emitent täidab oma kohustused, on investeeringu rahavoog suhteliselt hästi prognoositav.
Võlakirjafond või võlakirja-ETF investeerib seevastu paljudesse erinevatesse võlakirjadesse ning portfelli koosseis muutub ajas. Fondil ei ole tavaliselt kindlat lõpptähtaega, mille saabumisel investorile põhiosa tagastatakse. Seetõttu sõltub fondi väärtus pidevalt turutingimustest, intressimääradest ja fondi investeerimisstrateegiast.
Fondid pakuvad üldjuhul paremat hajutatust ja lihtsamat ligipääsu võlakirjaturule, kuid nende käitumist ei tasu võrdsustada üksiku võlakirja hoidmisega lunastustähtajani.
Võlakirju saab liigitada mitmel erineval viisil. Kõige olulisemad erinevused tulenevad emitendist, krediidikvaliteedist, tähtajast ja võlakirja ülesehitusest. Nende omaduste mõistmine aitab hinnata nii võlakirja riskitaset kui ka selle võimalikku rolli investeerimisportfellis.
Rahaturuinstrumendid on väga lühiajalised võlainstrumendid, mille tähtaeg jääb tavaliselt alla ühe aasta. Nende eesmärk ei ole pakkuda kõrget tootlust, vaid säilitada kapitali, pakkuda likviidsust ja teenida lühiajaliselt intressitulu.
Rahaturuinstrumentide hulka kuuluvad näiteks riigikassa võlakirjad, kommertspaberid, hoiusesertifikaadid ning rahaturufondides kasutatavad lühiajalised võlainstrumendid. Erainvestor jõuab nendeni enamasti rahaturufondide või rahaturu ETF-ide kaudu.
Võrreldes pikemaajaliste võlakirjadega on rahaturuinstrumentide intressi- ja krediidirisk tavaliselt madalam, kuid ka oodatav tootlus on üldjuhul tagasihoidlikum. Seetõttu kasutatakse neid sageli ajutise parkimiskohana rahale, mida võib lähiajal vaja minna või mida ei soovita hoida täielikult sularahas.
Kuigi kõiki neid instrumente nimetatakse võlakirjadeks, võivad nende riskid, tootlusootused ja käitumine olla väga erinevad. Lühiajaline riigivõlakiri, kõrge tootlusega ettevõttevõlakiri ja struktureeritud võlakiri võivad kuuluda samasse varaklassi, kuid investori jaoks kujutavad need endast sisuliselt erinevaid riskiprofiile. Seetõttu ei tasu võlakirju käsitleda ühetaolise investeerimistootena, vaid hinnata alati konkreetse instrumendi omadusi eraldi.
Võtame näiteks 46-aastase Pärnus elava Tiina. Tal on olemas hädareserv, kodulaen on kontrolli all ning investeerimisportfellis juba ligikaudu 20 000 euro väärtuses aktsiafonde ja ETF-e. Viimaste aastate turukõikumised on aga pannud teda mõistma, et tema tegelik riskitaluvus ei pruugi olla nii kõrge, kui ta varem arvas. Seetõttu otsib ta võimalusi, kuidas muuta portfelli veidi tasakaalustatumaks ja vähendada selle kõikumist.
Tiina kaalub kahte varianti. Esimene võimalus on investeerida üksikusse ettevõtte võlakirja, mille pakutav intressimäär tundub esmapilgul atraktiivne. Teine võimalus on valida laiapõhjaline võlakirjafond või võlakirja-ETF, mis hajutab investeeringu paljude emitentide ja võlakirjade vahel. Kui Tiina ei soovi ise iga ettevõtte finantsseisu, krediidivõimekust ja emissiooni tingimusi põhjalikult analüüsida, võib fondilahendus olla tema jaoks märksa praktilisem.
Kii Tiina investeeriks 5000 eurot ühe väiksema ettevõtte võlakirja, siis sõltuks investeeringu tulemus suurel määral ühe emitendi maksevõim est ja käekäigust. Kui ta paigutab sama summa võlakirjafondi, jaotub risk kümnete või isegi sadade erinevate võlakirjade vahel. See vähendab üksiku emitendi probleemidest tulenevat mõju, kuigi ei kaota täielikult muid riske.
Samas peab Tiina arvestama, et ka kvaliteetne võlakirjafond ei tähenda stabiilset väärtust igas turuolukorras. Kui turu intressimäärad tõusevad, võib fondi väärtus ajutiselt langeda, isegi juhul, kui fondis olevate emitentide maksevõime ei ole halvenenud. Seetõttu ei tasu võlakirju hinnata ainult pakutava intressimäära järgi.
See näide illustreerib hästi, et võlakirjadesse investeerides ei ole kõige olulisem küsimus see, kui kõrget intressi pakutakse. Olulisem on mõista, millise riski eest investorit selle intressiga tasustatakse. Kõrgem tootlus võib peegeldada pikemat tähtaega, madalamat likviidsust, nõrgemat krediidikvaliteeti või nende tegurite kombinatsiooni. Mida paremini investor neid seoseid mõistab, seda teadlikumaid otsuseid saab ta teha.
Üks levinumaid väärarusaamu on, et võlakirjad on automaatselt turvalised investeeringud. Kuigi paljud võlakirjad on aktsiatest väiksema riskiga, ei ole ükski võlakiri täielikult riskivaba. Lisaks intressimäärade muutustele mõjutavad võlakirjade väärtust ka emitendi maksevõime, turutingimused ja likviidsus. Eriti ettevõtte võlakirjade puhul tasub alati hinnata, kes raha laenab ja kui tõenäoline on, et ta suudab oma kohustused täita.
Kõrgem kupongimäär võib tunduda ahvatlev, kuid sageli peegeldab see kõrgemat riski. Investor ei saa kõrgemat tootlust tasuta – tavaliselt kaasneb sellega suurem krediidirisk, pikem tähtaeg või muud ebasoodsamad tingimused. Seetõttu tasub alati küsida, miks konkreetne võlakiri pakub turu keskmisest kõrgemat tootlust.
Paljud investorid eeldavad, et võlakirjafond liigub stabiilselt ja pakub peaaegu garanteeritud tootlust. Tegelikkuses võivad võlakirjafondid intressimäärade tõusu perioodil märkimisväärselt langeda. Mida pikema tähtajaga võlakirju fond sisaldab, seda tugevam võib olla hinnareaktsioon. Kes seda seost ei mõista, võib ajutise languse ajal teha emotsionaalseid otsuseid.
Kuigi nii hoiuseid kui ka võlakirju kasutatakse sageli konservatiivsema investeerimisportfelli osana, on nende olemus erinev. Pangahoius, riigivõlakiri, ettevõtte võlakiri ja võlakirjafond alluvad erinevatele riskidele ning käituvad turuolukordades erinevalt. Seetõttu ei tasu neid käsitleda ühe ja sama investeerimislahendusena.
Võlakirjadesse investeerides vaadatakse sageli üksnes kupongimäära, jättes tähelepanuta võlakirja hinna ja kogutootluse. Tegelik investeerimistulemus sõltub aga nii intressimaksetest, ostu- ja müügihinnast kui ka võimalikest krediidi- ja intressiriskidest. Kõrge kupong ei taga automaatselt kõrget kogutootlust.
Võlakirjad või võlakirjafondid võivad olla sobivad eelkõige siis, kui:
Võlakirjad või võlakirjafondid ei pruugi olla kõige sobivam lahendus järgmistes olukordades:
Võlakirjad ei ole aktsiatest paremad ega halvemad investeeringud. Need täidavad portfellis teistsugust eesmärki ning nende sobivus sõltub investori ajahorisondist, riskitaluvusest, rahavoogude vajadusest ja üldisest investeerimisstrateegiast.
Allolevad näited aitavad mõista, et võlakirjade puhul ei määra investeeringu sobivust ainult intressimäär. Sama oluline on see, millist eesmärki investeering portfellis täidab ning milliste riskide eest investorit kõrgema tootlusega kompenseeritakse.
| Olukord | Investeering | Peamine tugevus | Peamine risk |
|---|---|---|---|
| Portfelli konservatiivsem osa | Lühikese kestusega kvaliteetne võlakirjafond | Võib aidata vähendada portfelli kõikumist | Intressimäärade tõus võib siiski fondi väärtust mõjutada |
| Kõrgema tootluse otsimine | Üksik ettevõtte võlakiri | Võimalik kõrgem intressitulu | Suurem krediidirisk ja sõltuvus ühest emitendist |
| Pikaajaline pensioniportfell | Aktsiate ja võlakirjade kombinatsioon | Tasakaal kasvupotentsiaali ja riskitaseme vahel | Liiga konservatiivne jaotus võib piirata pikaajalist tootlust |
| Investeerimine ilma riski analüüsimata | Kõrge intressiga võlakiri üksnes kupongimäära põhjal | Näiliselt atraktiivne tootlus | Alahinnatud krediidi- ja likviidsusrisk |
Need näited ei ole investeerimissoovitused ega universaalsed lahendused. Nende eesmärk on näidata, et võlakirjadesse investeerides ei ole keskne küsimus üksnes see, kui kõrget intressi pakutakse, vaid ka see, millist riski investor selle tootluse eest võtab.
Võlakirjad on investeerimisportfellis oluline varaklass, mille peamine eesmärk ei ole tavaliselt maksimaalse tootluse saavutamine, vaid portfelli riski ja tootluse tasakaalustamine. Need võivad pakkuda regulaarset intressitulu, aidata hajutada investeeringuid ning vähendada portfelli sõltuvust aktsiaturgude kõikumisest. Just seetõttu kasutatakse võlakirju sageli pikaajalistes investeerimisplaanides, pensioniportfellides ja konservatiivsema riskiprofiiliga strateegiates.
Samas ei ole võlakirjad riskivabad. Nende väärtust mõjutavad intressimäärade muutused, emitendi maksevõime ja turu likviidsus. Seetõttu ei piisa investeerimisotsuse tegemisel üksnes kupongimäära või reklaamitud tootluse vaatamisest. Sama oluline on mõista, kes on emitent, kui pikk on investeeringu tähtaeg ning millised riskid konkreetse võlakirja või fondiga kaasnevad.
Praktikas ei tasu võlakirju käsitleda aktsiate alternatiivina, vaid pigem portfelli täiendava ehitusplokina. Nende roll sõltub investori eesmärkidest, ajahorisondist ja riskitaluvusest. Hästi valitud võlakirjad võivad aidata muuta portfelli vastupidavamaks ja paremini tasakaalustatuks, kuid nagu iga investeeringu puhul, tuleks ka siin investeerida ainult instrumentidesse, mille toimimisest ja riskidest on selge arusaam.
Võlakiri – võlaväärtpaber, millega investor laenab emitendile raha ning saab vastu õiguse intressimaksetele ja põhiosa tagasimaksele kokkulepitud tingimustel.
Emitent – riik, ettevõte, pank, omavalitsus või muu organisatsioon, kes võlakirja välja annab.
Nimiväärtus – summa, mille emitent võlakirja lunastamisel investorile tagasi maksab.
Kupong – võlakirjalt makstav intress, tavaliselt kindla protsendina nimiväärtusest.
Tootlus lunastuseni (yield to maturity, YTM) – hinnanguline aastane kogutootlus juhul, kui võlakirja hoitakse lunastustähtajani ja emitent täidab kõik kohustused.
Kestus (duration) – näitaja, mis kirjeldab võlakirja või võlakirjafondi tundlikkust intressimäärade muutuste suhtes.
Krediidirisk – oht, et emitent ei suuda intressi või põhiosa kokkulepitud tingimustel tasuda.
Intressirisk – risk, et turuintresside muutus mõjutab võlakirja või võlakirjafondi hinda.
Likviidsusrisk – oht, et võlakirja ei ole võimalik soovitud ajal või mõistliku hinnaga müüa.
Krediidireiting – hinnang emitendi või võlakirja krediidikvaliteedile ja maksevõimele.
Võlakirjafond – fond, mis investeerib paljudesse võlakirjadesse ja võimaldab hajutamist ühe investeeringu kaudu.
Sageli küll, kuid mitte automaatselt. Risk sõltub emitendist, tähtajast ja turuolukorrast.
Jah. Eriti intressimäärade tõusu ajal võib ka kvaliteetse võlakirjafondi väärtus langeda.
Tavaliselt sellepärast, et risk on kõrgem. Suurem kupong ei tähenda tasuta lisatulu.
Paljudel juhtudel on fond praktilisem, sest see hajutab riski. Üksikvõlakiri eeldab tugevamat arusaamist emitendist ja tingimustest.
Jah, sageli küll. Need võivad aidata muuta portfelli tasakaalustatumaks, eriti kui pensionini on jäänud vähem aega.
Ei. Hoius ja võlakiri täidavad erinevat eesmärki. Kui prioriteet on kapitali säilimine ja lihtsus, võib hoius olla sobivam.
See sõltub konkreetsest tootest ja kehtivatest reeglitest. Täpsed tingimused tuleb alati kontrollida EMTA juhendist.