See artikkel on üldine teave, mitte isiklik investeerimissoovitus ega individuaalne nõuanne.
Avaleht / Eraisiku rahandus / Investeerimine / Ühisrahastus
Ühisrahastus võimaldab investoritel rahastada laene, ettevõtteid või projekte platvormi vahendusel ilma traditsioonilise panga või investeerimisfondi sekkumiseta. Idee on lihtne: paljude investorite väiksemad panused koondatakse, et rahastada konkreetset laenu, projekti või ettevõtmist.
Praktikas hõlmab ühisrahastus väga erinevaid investeerimismudeleid. Investor võib rahastada eraisikute või ettevõtete laene, osaleda kinnisvaraprojektides, investeerida arvefinantseerimisse või omandada osaluse varajase arengufaasi ettevõttes. Kuigi neid lahendusi ühendab sama üldnimetus, võivad nende riskid, tootlusallikad ja investorite õigused olla väga erinevad.
Ühisrahastuse puhul ei tasu keskenduda ainult lubatud tootlusele. Sama oluline on mõista, kust tootlus pärineb, millised riskid võivad investeeringut mõjutada ning millised õigused on investoril maksehäire, projekti ebaõnnestumise või platvormi tegevuse lõppemise korral. Mida paremini on investeeringu struktuur ja riskid läbi mõeldud, seda realistlikumad on ka ootused võimaliku tootluse suhtes.
Ühisrahastus (crowdfunding) on rahastamismudel, kus paljude investorite või toetajate väiksemad panused koondatakse veebiplatvormi kaudu projekti, ettevõtte või laenutaotluse rahastamiseks. See võimaldab ettevõtetel ja laenuvõtjatel kaasata kapitali väljaspool traditsioonilist pangandust ning investoritel osaleda investeeringutes, mis muidu ei pruugi olla kättesaadavad.
Investeerimise kontekstis jaguneb ühisrahastus peamiselt kaheks suureks kategooriaks: laenupõhiseks ühisrahastuseks (crowdlending, peer-to-peer lending, P2P lending) ja osaluspõhiseks ühisrahastuseks (equity crowdfunding). Laenupõhise mudeli puhul teenib investor tootlust peamiselt intressimaksetest, osaluspõhise mudeli puhul sõltub investeeringu tulemus ettevõtte väärtuse kasvust ja võimalikust tulevasest väljumisest.
Ühisrahastuse alla võivad kuuluda ka kinnisvaraprojektide rahastamine, ettevõtete võlainstrumendid, arvefinantseerimine ning muud platvormipõhised investeerimislahendused. Seetõttu ei kirjelda mõiste „ühisrahastus“ ühte kindlat investeerimistoodet, vaid tervet rühma erineva riskitaseme, tootlusallika ja investori õigustega mudeleid.
Investorile on oluline mõista, et investeering ei pruugi alati tähendada otsest nõuet laenuvõtja või projekti vastu. Mõnel juhul omandatakse nõue platvormi, eriotstarbelise äriühingu või muu vahendaja vastu. See mõjutab otseselt investori õigusi ning seda, millised riskid realiseeruvad juhul, kui laenuvõtja, projekt või platvorm satub raskustesse.
Ühisrahastus on oluline eelkõige seetõttu, et see võimaldab jaeinvestoritel osaleda investeeringutes, mis olid varem kättesaadavad peamiselt pankadele, fondidele ja professionaalsetele investoritele. Selle kaudu on võimalik investeerida näiteks ettevõtete laenudesse, kinnisvaraprojektidesse, arvefinantseerimisse või varajases arengufaasis ettevõtetesse ka suhteliselt väikeste summadega.
Teiseks pakub ühisrahastus võimalust hajutada investeeringuid väljapoole tavapäraseid aktsia- ja võlakirjaturge. Investor võib saada kokkupuute erinevate laenude, projektide ja ettevõtetega, mille tootlus ei sõltu täielikult börsiturgude liikumisest. Samas tähendab see ka kokkupuudet riskidega, mida traditsiooniliste investeerimistoodete puhul sageli ei esine või mis avalduvad teisel kujul.
Ühisrahastuse puhul muutuvad oluliseks sellised teemad nagu laenuvõtjate maksevõime, tagatiste kvaliteet, maksehäirete käsitlemine, platvormi tegevusmudel ning investori õigused võimalike probleemide korral. Seetõttu ei tasu hinnata investeeringut ainult lubatud tootluse järgi, vaid ka selle järgi, millised riskid selle tootluse saavutamisega kaasnevad.
Oluline on mõista ka regulatiivset poolt. Kuigi osa Euroopa ühisrahastusplatvorme tegutseb Euroopa Liidu ühisrahastusmääruse alusel, ei pruugi kõik platvormid ja investeerimismudelid kuuluda sama regulatsiooni alla. Seetõttu võivad investorikaitse, teabe avaldamise nõuded ja järelevalve tase eri platvormide vahel märkimisväärselt erineda.
Ühisrahastuse toimimine muutub märksa selgemaks, kui vaadata selle peamisi investeerimismudeleid eraldi. Kuigi platvormid võivad esmapilgul sarnaneda, võivad investori õigused, tootlusallikad ja riskid olla nende puhul väga erinevad.
Üks levinumaid ühisrahastuse vorme on eraisikute või ettevõtete laenude rahastamine. Platvorm viib kokku kapitali vajavad laenuvõtjad ja investorid, kes rahastavad laene tavaliselt väikeste osadena. Nii on võimalik hajutada investeering paljude erinevate laenude vahel ning vähendada ühe laenuvõtja makseraskustest tulenevat mõju.
Investori tootlus pärineb peamiselt laenuvõtjate tasutud intressidest ja võimalikest lisatasudest. Üldjuhul kehtib põhimõte, et kõrgema intressimääraga laenudega kaasneb ka kõrgem krediidirisk. Seetõttu ei tähenda kõrgem lubatud tootlus automaatselt paremat investeeringut, vaid sageli suuremat tõenäosust, et osa laene võib sattuda maksehäiretesse.
Sellise mudeli puhul on oluline hinnata mitte ainult üksikute laenude omadusi, vaid ka platvormi krediidihindamise kvaliteeti, maksehäirete statistikat, sissenõudmisprotsessi ning seda, millised õigused on investoril juhul, kui laenuvõtja oma kohustusi ei täida.
Kinnisvara ühisrahastus hõlmab mitut erinevat investeerimismudelit. Investor võib rahastada kinnisvaraarendaja laenu, osaleda konkreetse arendusprojekti finantseerimises või investeerida struktuuri, mille tootlus sõltub kinnisvaraprojekti edukusest. Mõnel juhul on tegemist lühiajalise sildfinantseerimisega, mõnel juhul pikemaajalise investeeringuga kinnisvara väärtuse kasvu või rahavoogu.
Tootlus võib pärineda intressimaksetest, projektikasumist või nende kombinatsioonist. Seetõttu tasub enne investeerimist aru saada, kas investor tegutseb võlausaldaja või osanikuna ning millised õigused ja riskid kummagi rolliga kaasnevad.
Kinnisvara ühisrahastuse puhul pööratakse sageli tähelepanu tagatistele. Kuigi tagatis võib aidata investori positsiooni tugevdada, ei taga see investeeringu säilimist ega soovitud tootlust. Oluline on hinnata tagatise liiki, selle väärtuse usaldusväärsust, nõude järjekohta ning seda, kui kiiresti ja millistel tingimustel oleks võimalik tagatis vajaduse korral realiseerida.
Investor peaks arvestama ka kinnisvaraturu, ehituskulude, projekti juhtimise ja arendaja maksevõimega seotud riskidega. Probleemide korral võib investeeringu tagasisaamine võtta oluliselt rohkem aega, kui algselt eeldati.
Arvefinantseerimise ja ettevõtete käibekapitali rahastamise puhul suunatakse investorite raha tavaliselt ettevõtete lühiajaliste rahastamisvajaduste katmiseks. Selleks võivad olla näiteks tasumata arved, faktooringulahendused, lühiajalised ärilaenud või muud käibekapitali finantseerimise vormid.
Investori tootlus pärineb üldjuhul intressidest, tasudest või nõuete diskonteerimisest. Selliste investeeringute üheks peamiseks eripäraks on sageli suhteliselt lühike investeerimisperiood, mis võib ulatuda mõnest nädalast mõne kuuni.
Oluline on mõista, kelle maksevõimest investeering tegelikult sõltub. Risk võib olla seotud arve esitanud ettevõtte, arve tasuma pidava kliendi, finantseerimispartneri või mitme osapoolega korraga. Seetõttu tasub enne investeerimist selgeks teha, kelle vastu nõue tekib ning kes vastutab juhul, kui makse jääb tegemata.
Lühike tähtaeg ei tähenda automaatselt madalat riski. Kui nõuete kvaliteet on nõrk, ettevõtte finantsseis halveneb või makseahel katkeb, võivad probleemid realiseeruda sama kiiresti kui investeering ise. Seetõttu on selliste toodete puhul eriti oluline hinnata nõuete kvaliteeti, tagatisi, lepingulist struktuuri ja platvormi riskijuhtimise võimekust.
Osaluspõhise ühisrahastuse (equity crowdfunding) puhul investeerib investor ettevõtte omakapitali ning omandab selle vastu osaluse ettevõttes. Erinevalt laenupõhisest ühisrahastusest ei teki investoril nõuet regulaarsete intressimaksete saamiseks, vaid investeeringu tulemus sõltub ettevõtte edasisest arengust ja väärtuse kasvust.
Tootlus võib tekkida dividendide maksmisest, ettevõtte väärtuse suurenemisest või osaluse müügist tulevikus. Praktikas sarnaneb see investeerimisvorm sageli varase faasi ettevõtetesse või iduettevõtetesse investeerimisega, kus suur osa väärtusest põhineb ettevõtte tulevikupotentsiaalil.
Selliste investeeringute puhul on risk tavaliselt kõrgem kui laenupõhise ühisrahastuse korral. Ettevõtte ärimudel ei pruugi osutuda edukaks, kapitali võib olla vaja kaasata täiendavatel tingimustel ning osa investeeringutest võib lõppeda osalise või täieliku kahjumiga.
Lisaks tuleb arvestada piiratud likviidsusega. Väikeste ja noteerimata ettevõtete osalustele puudub enamasti aktiivne järelturg ning investeering võib jääda aastateks seotuks. Ka eduka ettevõtte puhul ei pruugi osaluse realiseerimine olla kiire ega toimuda investori jaoks soovitud hinnaga.
Ühisrahastuse puhul ei ole oluline ainult see, kellele raha lõpuks välja laenatakse või millist projekti rahastatakse. Sama oluline on mõista, millise õiguse investor oma investeeringu vastu saab ning kelle vastu tal tegelikult nõue tekib.
Mõne mudeli puhul on investoril otsene nõue laenuvõtja vastu. Teistel juhtudel omandab investor nõudeosa, võlakohustuse, väärtpaberi või muu vahendatud instrumendi, mille kaudu investeering on struktureeritud. Samuti võivad tehingus osaleda laenuhaldurid, laenuväljastajad, tagatise hoidjad või muud vahendajad.
Mida keerukam on investeeringu struktuur, seda rohkem tuleb tähelepanu pöörata osapoolte rollidele ja vastutusele. Lisaks laenuvõtja või projekti riskile võib investor puutuda kokku ka teenusepakkuja, laenuhalduri või muu vahendaja tegevusriskiga.
Eriti oluliseks muutub see olukorras, kus mõni tehingus osalev ettevõte satub raskustesse või lõpetab tegevuse. Sellisel juhul sõltub investori positsioon muu hulgas sellest, kuidas on korraldatud nõuete haldamine, kelle käes on vajalik dokumentatsioon ning millised õigused säilivad investoril võimalike vaidluste või makseraskuste korral.
Võtame näiteks investori, kes soovib paigutada 5000 eurot ühisrahastusse. Esimese võimalusena investeerib ta tarbimislaenude portfelli, kus raha hajutatakse automaatselt sadade erinevate laenude vahel ning oodatav tootlus on ligikaudu 11% aastas. Teise võimalusena investeerib ta sama summa kahte kinnisvaraprojekti, mille lubatud intressimäär on 10% aastas ning mille tagatiseks on arendusprojektiga seotud kinnisvara.
Esmapilgul võivad mõlemad investeeringud tunduda üsna sarnased – tootlusootus on ligikaudu sama ning mõlemal juhul teenitakse tulu laenude finantseerimisest. Tegelik riskiprofiil on aga märkimisväärselt erinev. Tarbimislaenude portfelli tulemus sõltub eelkõige maksehäirete määrast, sissenõudmise tõhususest, hajutuse kvaliteedist ja platvormi toimimisest. Kinnisvaraprojektide puhul sõltub tulemus aga arenduse edenemisest, kinnisvaraturu olukorrast, projekti müügiedust ning vajaduse korral ka tagatise realiseerimise edukusest.
Kui sadade laenude portfellis mõjutab ühe laenuvõtja makseraskus tulemust tavaliselt vähe, siis vähestesse projektidesse koondunud investeeringu puhul võib ühe projekti ebaõnnestumine mõjutada kogu investeeringu tulemust märkimisväärselt. Seetõttu ei tähenda sarnane intressimäär automaatselt sarnast riski ega samasugust investeeringut.
Ühisrahastuse puhul tasubki vaadata lubatud tootlusest kaugemale. Sama oluline on mõista, millest tootlus koosneb, kuidas risk on hajutatud, millised on investori õigused ning mis juhtub juhul, kui projekt või laenuvõtja ei täida oma kohustusi plaanipäraselt.
Lubatud tootlus võib olla atraktiivne, kuid see ei näita üksinda investeeringu tegelikku kvaliteeti. Sama oluline on hinnata maksehäirete määra, laenude kvaliteeti, kahjude katmise mehhanisme, tasusid ning seda, kui suur osa lubatud tootlusest võib praktikas realiseeruda.
Tagatis võib aidata investori positsiooni parandada, kuid see ei kõrvalda investeerimisriski. Oluline on mõista, millise tagatisega on tegemist, milline on selle väärtus, nõude järjekoht ning kui kiiresti ja millistel tingimustel oleks võimalik tagatis vajaduse korral realiseerida.
Mõned platvormid pakuvad investeeringute müümiseks järelturgu, kuid selle olemasolu ei taga alati võimalust investeering kiiresti või soovitud hinnaga realiseerida. Turupingete korral võib ostjate arv väheneda ning investeeringu müük osutuda keeruliseks.
Lisaks laenuvõtja või projekti riskile tuleb hinnata ka platvormi enda usaldusväärsust. Probleemid platvormi juhtimises, tegevusmudelis, aruandluses või finantsseisus võivad mõjutada investori võimalusi oma raha tagasi saada isegi siis, kui alusprojekt või laenuvõtja täidab oma kohustusi.
Ühisrahastus võib olla sobiv investeerimisvõimalus eelkõige siis, kui:
Ühisrahastus ei pruugi olla sobiv valik, kui:
Ühisrahastus võib olla mõistlik portfelli täiendav komponent, kuid paljude investorite jaoks ei ole see tavaliselt kõige sobivam koht investeerimisteekonna alustamiseks. Enne keerukamate krediidi- ja projektiriskide võtmist tasub sageli üles ehitada lihtne, hajutatud ja likviidne investeerimisbaas.
Ühisrahastus sündis ideest tuua investeerimisvõimalused ja kapitali kaasamine lähemale tavainvestorile. Idee ise on lihtne ja paljudel juhtudel ka täiesti toimiv. Samas on valdkond saanud aastate jooksul palju kriitikat, sest praktika ei ole alati vastanud sellele pildile, mida investoritele turundati.
Üks peamisi etteheiteid on olnud see, et tootlusnumbrid on sageli väga nähtavad, kuid riskid jäävad tagaplaanile. Kui investor näeb platvormil 10%, 12% või isegi kõrgemat tootlusootust, võib tekkida ekslik mulje, et tegemist on lihtsalt parema hoiusega. Tegelikult kaasnevad selliste tootlustega sageli märkimisväärsed krediidi-, likviidsus- ja platvormiriskid.
Teine kriitikakoht puudutab läbipaistvust. Investor ei pruugi alati saada piisavalt infot selle kohta, kuidas laene hinnatakse, kes tegelikult laene väljastab, milline on tagatiste kvaliteet või kuidas käitutakse probleemsete projektide korral. Mõnes mudelis on investor laenuvõtjast mitme juriidilise kihi kaugusel ning tegelike riskide mõistmine nõuab rohkem tööd, kui esmapilgul paistab.
Samuti on kriitikat saanud tagasiostugarantiide ja muude turunduslike lubaduste kasutamine. Mitmel juhul on investorid käsitlenud neid sisuliselt garantiina, kuigi tegelikult sõltub sellise lubaduse väärtus täielikult sellest, kas lubaduse andja on ise maksevõimeline.
Kõige tuntumad näited Eesti ühisrahastusajaloos on Envestio ja Kuetzal. Mõlemad platvormid meelitasid investoreid väga kõrgete tootluslubadustega, kuid 2020. aastal lõpetasid tegevuse, nende suhtes algatati uurimised ning hiljem kuulutati mõlemad pankrotistunuks. Investorite nõuded ulatusid miljonitesse eurodesse ning paljude investorite jaoks jäi suur osa rahast kadunuks.
Kuetzali puhul tõusid esile küsimused projektide tegeliku olemasolu ja dokumentatsiooni usaldusväärsuse kohta. Mitmed uurimused viitasid sellele, et osa esitletud projektidest võis olla puudulikult dokumenteeritud või lausa fiktiivne.
Need juhtumid mõjutasid kogu Euroopa ühisrahastussektorit ning olid üheks põhjuseks, miks Euroopa Liit ja riiklikud järelevalveasutused hakkasid valdkonda senisest põhjalikumalt reguleerima.
Ühisrahastuse suurim õppetund on, et kõrge tootlus ei teki tühjalt kohalt. Kui tootlus on märgatavalt kõrgem kui võrreldavatel investeeringutel, tasub alati küsida, millist lisariski selle eest tegelikult võetakse. Mida keerukam on investeeringu struktuur ja mida vähem läbipaistev on rahavoogude liikumine, seda ettevaatlikum peaks investor olema.
Hea ühisrahastusplatvorm võib olla täiesti toimiv investeerimiskanal. Halb platvorm võib aga muuta isegi näiliselt hästi hajutatud portfelli palju riskantsemaks, kui investor algselt arvas.
Lihtne võrdlus aitab näha, miks eri ühisrahastusmudelid ei ole omavahel samad.
| Mudel | Kust tootlus tuleb? | Peamine tugevus | Peamine risk |
|---|---|---|---|
| Tarbimislaenude rahastus | Intress ja laenumaksed | Võimalik lai hajutus paljude väikelaenude vahel | Maksehäired, sissenõudmise kvaliteet, platvormirisk |
| Ärilaenud ja arvefinantseerimine | Intress, tasud, nõuete tootlus | Lühem tähtaeg ja selgem äriline kasutus | Äririski koondumine, nõrk nõude kvaliteet |
| Kinnisvara ühisrahastus | Intress või projektitulu | Ligipääs kinnisvaraprojektidele väiksema summaga | Likviidsus, projekti venimine, tagatise kehv realiseeritavus |
| Osaluspõhine ühisrahastus | Ettevõtte väärtuse kasv või dividend | Võimalus osaleda varase faasi ettevõtetes | Väga kõrge ebaõnnestumise risk ja pikk väljapääs |
Tabeli peamine mõte on näidata, et ühisrahastus ei ole üks konkreetne investeerimistoode, vaid väga erinevate riskide, õiguste ja tootlusallikatega investeerimismudelite kogum.
Ühisrahastus võib pakkuda ligipääsu investeeringutele ja tootlusallikatele, mis ei ole tavapäraste hoiuste, fondide või väärtpaberiturgude kaudu kättesaadavad. Samal ajal kaasnevad sellega riskid, mis on sageli keerukamad kui üksnes investeeringu lubatud tootlusest vaadates paistab.
Praktikas on olulisem mõista mitte seda, kas investeering pakub 9%, 12% või mõnda muud tootlusootust, vaid seda, kelle vastu investoril nõue tekib, milline on laenuvõtja või projekti kvaliteet, kuidas on üles ehitatud tagatised ning kui usaldusväärne on investeeringut vahendav platvorm.
Edukas ühisrahastusse investeerimine eeldab arusaamist krediidiriskist, platvormiriskist, likviidsusriskist ja investeeringu õiguslikust struktuurist. Mida paremini on need riskid enne investeerimist läbi mõeldud, seda realistlikumad on ka ootused võimaliku tootluse suhtes.
Enamiku investorite jaoks sobib ühisrahastus pigem portfelli täiendavaks komponendiks kui selle keskseks alustalaks. Mida keerukam on investeerimismudel, nõrgem läbipaistvus või piiratum likviidsus, seda ettevaatlikumalt tasub selle osakaalu kogu portfellis hinnata.
Ühisrahastus - platvormipõhine rahastamise mudel, kus paljud investorid või toetajad rahastavad sama projekti, ettevõtet või laenu.
P2P laenamine - laenupõhine ühisrahastus, kus investor rahastab laene otse või vahendatud kujul.
Crowdlending - ingliskeelne üldmõiste laenupõhise ühisrahastuse kohta.
Equity crowdfunding - osaluspõhine ühisrahastus, kus investor saab osaluse ettevõttes.
Platvormirisk - risk, et vahendaja enda töökorraldus, maksevõime või juhtimine tekitab investorile kahju.
Krediidirisk - risk, et laenuvõtja ei täida oma maksekohustusi.
Järelturg - turg, kus olemasolevat investeeringut püütakse enne tähtaega edasi müüa.
Tagatis - vara või õigus, mille arvelt püütakse kahju korral nõuet katta.
Tagasiostukohustus - lubadus, et teatud tingimustel ostab laenuväljastaja või muu osapool nõude tagasi; see ei asenda riskivaba garantiid.
Ei. Ühisrahastus tähendab investeerimis- või laenuriski kandmist ning sellel ei ole hoiuse loogikat ega tavapärast hoiusekaitset.
Mitte automaatselt. See töötab ainult siis, kui lubaja on ise maksevõimeline ja mehhanism toimib ka pingelises turuolukorras.
Ei. Järelturg aitab ainult siis, kui leidub ostja ja hind on vastuvõetav.
Üldjuhul pigem mitte. Enamasti sobib see paremini lisakihiks juba olemasoleva hajutatud portfelli kõrvale.
Mitte tingimata. Tagatise väärtus, järjekoht ja realiseerimise kiirus määravad palju rohkem kui sõna “tagatud”.
See sõltub toote struktuurist. Paljude platvormide puhul tuleb maksuloogika enne investeerimist eraldi üle kontrollida.
Mitte täielikult. Kui kõik laenud sõltuvad samast platvormist, laenuväljastajast või majandustsüklist, jääb oluline koondrisk alles.