Avaleht / Eraisiku rahandus / Investeerimine / Risk ja hajutamine
Investeerimise keskne väljakutse on tasakaalu leidmine tootluse ja riski vahel. Kõrgema oodatava tootlusega kaasneb tavaliselt ka suurem ebakindlus: suuremad hinnakõikumised, suurem kahjumivõimalus, aga mõnikord ka oodatust parem tulemus. Seetõttu ei ole investeerimisel oluline ainult see, kui palju võib teenida, vaid ka see, millist riski selle nimel võetakse.
Risk ei ole pelgalt teoreetiline mõiste. Praktikas tähendab see võimalust, et investeeringu väärtus langeb või raha ei ole vajalikul hetkel kättesaadav. Samuti võib risk väljenduda olukorras, kus liiga suur osa portfellist sõltub ühest ettevõttest, sektorist või investeerimisideest.
Hajutamine aitab neid riske vähendada, kuid ei muuda investeerimist riskivabaks. Selle peamine eesmärk on vältida olukorda, kus ühe investeeringu halb tulemus kahjustab kogu portfelli ebaproportsionaalselt palju. Hästi hajutatud portfell on üldjuhul vastupidavam, kuid jääb endiselt sõltuma laiematest turu- ja majandusarengutest.
Tänapäeva investoril on valida väga erinevate varaklasside ja toodete vahel alates aktsiatest, fondidest ja võlakirjadest kuni krüptovarade ja alternatiivsete investeeringuteni. Mida rohkem on valikuid, seda olulisem on mõista, millist riski portfell tegelikult sisaldab ja kas see vastab investori eesmärkidele, ajahorisondile ja riskitaluvusele.
Investeerimisrisk tähendab võimalust, et investeeringu tegelik tootlus erineb oodatust. Praktikas seostatakse riski enamasti kahjumi või oodatust nõrgema tootlusega, kuid laiemalt hõlmab see igasugust ebakindlust investeeringu tulevase väärtuse suhtes.
Riskitaluvus kirjeldab investori võimet ja valmisolekut taluda investeeringute väärtuse kõikumist. See sõltub nii rahalisest olukorrast, investeerimiseesmärkidest ja ajahorisondist kui ka sellest, kuidas investor emotsionaalselt turulangustele reageerib. Praktikas hinnatakse riskitaluvust eelkõige selle järgi, kui suurt ajutist või püsivat kahjumit ollakse valmis taluma ilma investeerimisplaani muutmata.
Mida pikem on investeerimishorisont, seda vähem võivad lühiajalised hinnakõikumised lõpptulemust mõjutada. Pikaajalise investori jaoks on sageli olulisem saavutada soovitud eesmärk kui vältida iga üksikut langusperioodi.
Hajutamine tähendab investeeringute jaotamist erinevate varade, sektorite, piirkondade ja riskiallikate vahel. Selle eesmärk on vähendada sõltuvust ühest ettevõttest, turust või investeerimisideest ning muuta portfell vastupidavamaks ootamatutele sündmustele.
Hajutamist vaadeldakse tavaliselt mitmel tasandil. Varaklasside jaotus (asset allocation) määrab, kui suur osa portfellist on näiteks aktsiates, võlakirjades või rahas. Sektorite jaotus (sector allocation) hajutab riski erinevate majandusharude vahel. Geograafiline jaotus (market allocation) vähendab sõltuvust ühe riigi või piirkonna majanduskäekäigust.
Siiski ei ole kõik riskid hajutatavad. Hästi hajutatud aktsiaportfell võib langeda koos kogu aktsiaturuga. Hajutamine vähendab eelkõige kontsentratsiooniriski ehk riski, mis tekib siis, kui liiga suur osa portfellist sõltub ühest ettevõttest, sektorist, riigist või muust üksikust riskiallikast. Turu üldist riski hajutamine täielikult ei kõrvalda.
Seetõttu ei tähenda hästi hajutatud portfell riskivaba portfelli. See tähendab portfelli, mille riskid on teadlikumalt ja tasakaalustatumalt jaotatud.
Risk ja hajutamine on investeerimisel olulised, sest tootlus üksi ei anna täielikku pilti investeeringu kvaliteedist. Kaks portfelli võivad jõuda pika aja jooksul sarnase tulemuseni, kuid sinna jõudmise teekond võib olla väga erinev. Mida suuremad on kõikumised, seda suurem on tõenäosus, et investor loobub strateegiast ebasobival hetkel.
Paljud investeerimisvead ei tulene puudulikust tootluspotentsiaalist, vaid sellest, et võetud risk ei vasta investori tegelikule riskitaluvusele. Kui portfell kõigub rohkem, kui investor on valmis taluma, suureneb oht teha emotsionaalseid otsuseid just siis, kui distsipliin oleks kõige olulisem.
Hajutamine aitab vähendada sõltuvust üksikutest ettevõtetest, sektoritest, piirkondadest või investeerimisideedest. Selle eesmärk ei ole kõrvaldada kõiki riske, vaid vältida olukorda, kus ühe investeeringu halb tulemus mõjutab ebaproportsionaalselt kogu portfelli. Hästi hajutatud portfell on üldjuhul vastupidavam ja stabiilsem kui portfell, mis sõltub vähestest riskiallikatest.
Oluline roll on ka investori eesmärkidel ja ajahorisondil. Pikaajalise eesmärgi, näiteks pensioniks kogumise puhul võib suurem lühiajaline kõikumine olla vastuvõetav. Lühema eesmärgi korral, näiteks kodu sissemakse kogumisel, võib sama riskitase osutuda liiga kõrgeks. Seetõttu tuleb riski hinnata alati koos investori eesmärkide, ajahorisondi ja finantsolukorraga.
Riski ja hajutamise mõistmiseks tuleb kõigepealt aru saada, milliseid riske portfell tegelikult sisaldab. Investeerimisrisk ei tähenda ainult võimalust, et investeeringu väärtus langeb. Erinevad riskiliigid mõjutavad portfelli erineval viisil ning kõiki neist ei ole võimalik hajutamisega kõrvaldada.
Levinumad investeerimisriskid on järgmised:
Praktikas on just käitumisrisk üks sagedasemaid põhjuseid, miks investeerimistulemused jäävad algsetele ootustele alla. Hästi koostatud portfellist on vähe kasu, kui investor loobub strateegiast esimese suurema turulanguse ajal või muudab plaani pidevalt lühiajaliste turuliikumiste mõjul.
Hajutamise peamine eesmärk on vähendada kontsentratsiooniriski ehk olukorda, kus liiga suur osa portfelli tulemusest sõltub ühest ettevõttest, sektorist, riigist või investeerimisideest. Mida rohkem on portfell koondunud üksikutele riskiallikatele, seda suurem on tõenäosus, et ühe ebaõnnestunud valiku mõju kujuneb ebaproportsionaalselt suureks.
Näiteks ühe ettevõtte aktsiasse investeerides sõltub tulemus suuresti selle ettevõtte käekäigust. Laiapõhjalise ETF-i või indeksfondi puhul jaotub risk seevastu sadade või isegi tuhandete ettevõtete vahel. Ühe ettevõtte probleemid võivad küll mõjutada fondi väärtust, kuid tavaliselt ei määra need kogu portfelli tulemust.
Sama põhimõte kehtib sektorite ja piirkondade puhul. Ainult ühele tegevusalale või turule keskendunud portfell on tundlikum konkreetse valdkonna või piirkonna probleemidele. Kui investeeringud on jaotatud erinevate sektorite, riikide ja majanduspiirkondade vahel, väheneb sõltuvus ühe turu või majandusharu arengust ning portfelli risk muutub üldjuhul tasakaalustatumaks.
Hajutamine aitab vähendada üksikute ettevõtete, sektorite või piirkondadega seotud riske, kuid see ei kaitse kogu turu languse eest. Kui aktsiaturud tervikuna langevad, mõjutab see tavaliselt ka hästi hajutatud aktsiaportfelle. Seetõttu ei muuda hajutamine investeerimist riskivabaks ega välista ajutisi väärtuse langusi.
Just seetõttu ei piisa riskijuhtimises ainult investeeringute hajutamisest ühe varaklassi sees. Oluline on ka portfelli jaotus erinevate varaklasside vahel. Aktsiad, võlakirjad, hoiused ja muud varad reageerivad majandus- ja turusündmustele sageli erinevalt ning võivad portfellis täita erinevaid rolle.
Praktikas saavutatakse tasakaalustatud portfell sageli mitte üksnes suurema arvu investeeringute kaudu, vaid teadliku jaotusega erinevate varaklasside, sektorite ja piirkondade vahel. Seetõttu algab riskijuhtimine tavaliselt portfelli üldisest ülesehitusest ning alles seejärel üksikute investeeringute valikust.
Investeerimisriski ei saa hinnata eesmärgist eraldi. Riskitase, mis on sobiv ühe eesmärgi puhul, võib olla teise jaoks täiesti ebasobiv. Näiteks võib pika, kahekümne aasta pikkuse investeerimishorisondi korral suurem aktsiate osakaal olla igati põhjendatud. Kui aga sama raha on vaja kasutada mõne aasta pärast kodu sissemakseks või muu konkreetse eesmärgi saavutamiseks, võib suur turukõikumiste risk osutuda liiga kõrgeks.
Seetõttu ei ole olemas universaalselt „õiget” hajutust ega kõigile sobivat riskitaset. Hästi üles ehitatud portfell on selline, mille risk vastab investori eesmärgile, ajahorisondile, rahavoogudele ja finantsolukorrale.
Riskitaluvust ei määra ainult investori iseloom või emotsionaalne vastupidavus. Sama oluline on finantsvõimekus ehk see, kui suurt väärtuse langust võimaldab investori tegelik finantsolukord taluda. Määrav küsimus ei ole üksnes see, kui rahulikult suudetakse turulangust jälgida, vaid ka see, millal investeeritud raha vaja läheb ja milline mõju oleks suuremal kahjumil või pikemal langusperioodil investori plaanidele.
Hajutamise eesmärk ei ole koguda võimalikult palju erinevaid investeerimistooteid, vaid vähendada sõltuvust samadest riskiallikatest. Suurem arv fonde või väärtpabereid ei tähenda automaatselt paremat hajutatust.
Näiteks võivad mitu erinevat fondi investeerida suures osas samadesse ettevõtetesse, sektoritesse või turgudele. Sellisel juhul võib portfell näida esmapilgul mitmekesine, kuid tegelik risk jääb suuresti samaks. Portfelli keerukus suureneb, kuid hajutatus ei pruugi oluliselt paraneda.
Seetõttu tasub hajutatust hinnata mitte investeeringute arvu, vaid nende sisulise erinevuse järgi. Oluline on, kas portfelli kuuluvad varad reageerivad samadele või erinevatele riskiteguritele ning kui sõltuvad need on üksteisest.
Hea hajutamine tähendab erinevate riskiallikate teadlikku kombineerimist. Liigne dubleerimine võib anda küll hajutatuse mulje, kuid ei pruugi pakkuda täiendavat kaitset olukorras, kus samad riskid realiseeruvad korraga.
Võtame näiteks 38-aastase investori investori, kellel on investeerimiseks 15 000 eurot. Ta kaalub kahte lähenemist. Esimesel juhul paigutab ta kogu summa kolme tehnoloogiaettevõtte aktsiasse. Teisel juhul jagab ta raha laiapõhjalise aktsia-ETF-i, võlakirjafondi ja säästupuhvri vahel.
Esimese lähenemise puhul sõltub tulemus suurel määral mõne üksiku ettevõtte ja sektori käekäigust. Kui valitud ettevõtted saavutavad tugeva kasvu, võib tootlus kujuneda väga heaks. Samas võib ebasoodne areng ühes ettevõttes või kogu sektoris mõjutada märkimisväärselt kogu portfelli väärtust.
Teise lähenemise puhul on investeeringud jaotatud erinevate varade vahel. Selline portfell ei sõltu nii palju ühe ettevõtte või sektori tulemustest ning selle väärtus võib ajas kõikuda mõõdukamalt. Samal ajal võib ka tootlus headel perioodidel jääda tagasihoidlikumaks kui väga kontsentreeritud portfellil.
See näide illustreerib hajutamise peamist eesmärki. Hajutamine ei taga kõrgemat tootlust ega välista kahjumit, kuid aitab vähendada kontsentratsiooniriski. Investeerimisotsuse kvaliteeti ei määra üksnes oodatav tootlus, vaid ka see, millist riski ollakse selle saavutamiseks valmis võtma.
Levinud viga on ehitada portfell üles peamiselt ühe ettevõtte, sektori, riigi või varaklassi ümber. Sageli põhjendatakse seda sellega, et valdkond tundub tuttav või selle väljavaated paistavad tugevad. Tuttavus võib küll suurendada enesekindlust, kuid ei vähenda automaatselt investeerimisriski.
Mitu fondi või investeerimistoodet ei tähenda tingimata hästi hajutatud portfelli. Kui erinevad fondid investeerivad suuresti samadesse ettevõtetesse, sektoritesse või piirkondadesse, võib tegelik risk jääda endiselt koondunuks. Oluline on vaadata, milliseid riskiallikaid portfell tegelikult sisaldab.
Tõusval turul tundub risk sageli väiksem, kui see tegelikult on. Tegelik riskitaluvus selgub tavaliselt alles siis, kui portfelli väärtus langeb ja ebakindlus suureneb. Seetõttu tasub riskitaset hinnata mitte ainult heades turutingimustes, vaid ka võimalike langusstsenaariumide vaates.
Pensionivarad, investeerimisportfell, säästud ja muud finantsvarad moodustavad kokku ühe terviku. Kui riskitaset hinnatakse ainult ühe konto või investeeringu põhjal, võib tegelik riskipositsioon jääda märkamata. Tasakaalustatud otsuste tegemiseks tasub vaadata kogu varade ja kohustuste pilti tervikuna.
Teadlik riskijuhtimine ja läbimõeldud hajutamine on asjakohased peaaegu iga investeerimisstrateegia puhul, eriti siis, kui:
Hajutamise põhimõte on üldiselt kasulik, kuid konkreetne hajutamisviis ei pruugi olla sobiv siis, kui:
Oluline ei ole võimalikult suur investeeringute arv, vaid see, et portfelli ülesehitus vastaks investori eesmärkidele, ajahorisondile ja riskitaluvusele.
Teisisõnu: hea hajutamine ei tähenda alati “rohkem”, vaid pigem “asjakohasemalt”.
Allolev lihtsustatud võrdlus näitab, kuidas sama investeeritav summa võib kanda väga erinevat riskiprofiili.
| Portfelli tüüp | Jaotus | Peamine tugevus | Peamine risk |
|---|---|---|---|
| Kontsentreeritud portfell | 10 000 € ühes aktsias | Võimalus tugevale tõusule, kui valik läheb õigesti | Üksikriski mõju on väga suur |
| Sektoriportfell | 10 000 € ainult tehnoloogiafondis | Panustab tugevale valdkonnale | Sektori langus mõjutab kogu portfelli |
| Lai aktsiaportfell | 10 000 € laias indeksfondis või ETF-is | Üksikrisk on väiksem | Turuüldine langus mõjutab endiselt tugevalt |
| Tasakaalustatud portfell | 7000 € aktsiates, 3000 € võlakirjades | Riski ja kõikumise parem jaotus | Headel tõusuaastatel võib jääda puhtale aktsiaportfellile alla |
Need näited ei paku universaalset retsepti, vaid illustreerivad üht olulist põhimõtet: risk ei sõltu ainult valitud investeeringust, vaid ka sellest, kui suur osa portfellist sellele eraldatakse, milline on investori eesmärk ning kui pikk on investeerimishorisont.
Risk ja hajutamine on investeerimise põhielemendid. Edukas portfell ei sõltu üksnes üksikute investeeringute valikust, vaid ka sellest, kuidas erinevad varad tervikuks kokku sobituvad ning kas portfelli riskitase vastab investori eesmärkidele ja võimalustele.
Hajutamise peamine eesmärk on vähendada kontsentratsiooniriski ehk sõltuvust üksikutest ettevõtetest, sektoritest, piirkondadest või investeerimisideedest. See ei kõrvalda turuüldist riski ega välista kahjumi võimalust, kuid aitab muuta portfelli vastupidavamaks ja tasakaalustatumaks.
Praktilises investeerimises ei ole kõige olulisem leida „täiuslikku“ investeeringut, vaid kujundada portfell, mis on kooskõlas investori eesmärkide, ajahorisondi, riskitaluvuse ja riskikandevõimega. Hästi üles ehitatud portfell ei pea toimima ainult soodsates turutingimustes, vaid olema jätkusuutlik ka perioodidel, mil turud liiguvad oodatust erinevas suunas.
Risk – võimalus, et investeeringu tegelik tulemus erineb oodatust; praktikas peetakse silmas eelkõige oodatust halvema tulemuse võimalust.
Hajutamine – investeeringute jaotamine erinevate varade, sektorite, piirkondade või riskiallikate vahel, et vähendada kontsentratsiooniriski.
Kontsentratsioonirisk – risk, mis tekib siis, kui liiga suur osa portfellist sõltub ühest ettevõttest, sektorist, piirkonnast või muust üksikust riskiallikast.
Tururisk – kogu turu või varaklassi üldise liikumise risk, mida ei ole võimalik hajutamisega täielikult kõrvaldada.
Likviidsusrisk – oht, et investeeringut ei ole võimalik soovitud ajal või mõistliku hinnaga müüa.
Valuutarisk – risk, et investeeringu väärtust või tootlust mõjutavad valuutakursside muutused.
Varaklass – sarnaste omaduste ja riskiprofiiliga investeeringute rühm, näiteks aktsiad, võlakirjad, kinnisvara või raha.
Riskitaluvus – investori valmisolek taluda investeeringute väärtuse kõikumist ja võimalikku kahju ilma investeerimisplaani muutmata.
Finantsvõimekus – investori tegelik võime taluda kahju või ajutist väärtuse langust ilma, et see ohustaks tema eesmärke või majanduslikku olukorda.
Ei. Hajutamine ei välista kahju, vaid aitab vähendada üksikute valikute liiga suurt mõju.
Paljudel juhtudel küll, vähemalt palju paremini kui üksikaktsia. Aga see ei kaota turuüldist riski.
Ei. Kui fondide sisu kattub, võib portfell muutuda lihtsalt keerulisemaks, mitte hajutatumaks.
Ei pruugi. Need võivad aidata kõikumist vähendada, kuid ka võlakirjadel on oma riskid.
Hea test on küsida, kas sa suudaksid sama plaani jätkata ka siis, kui portfell oleks mõnda aega tuntavalt miinuses.
Jah. Kui tahad hinnata oma varasid tervikuna, peaksid vaatama ka pensionivara, mitte ainult tavalist investeerimiskontot.
Mitte eriti. Koduturg võib tunduda tuttav, kuid see on siiski suhteliselt kitsas ja kontsentreeritud keskkond.