Avaleht / Investeerimine / Pikaajalised finantsinvesteeringud
Pikaajalised finantsinvesteeringud on kapitali paigutused, mida hoitakse tavaliselt kauem kui üks aasta. Nende eesmärk on enamasti teenida tootlust, kasvatada vara väärtust või omandada ettevõttes pikemaajaline osalus. Võrreldes lühiajaliste finantsinvesteeringutega on siin investeerimishorisont pikem ning ajutine hinnakõikumine ei ole tavaliselt nii määrav kui pikaajaline väärtusloome.
Praktikas jagunevad pikaajalised finantsinvesteeringud sageli kolme suuremasse rühma:
Aktsiatesse investeerimine tähendab osaluse omandamist ettevõttes. Tootlus võib tulla dividendist, aktsia hinnatõusust või mõlemast. Aktsiad sobivad pikaajalisse portfelli siis, kui investor on valmis taluma suuremat hinnakõikumist vastutasuks kõrgema oodatava tootluse eest.
Aktsiainvesteeringu puhul on olulised muu hulgas ettevõtte ärimudel, kasumlikkus, kasvuväljavaade, dividendipoliitika ja turuhind võrreldes ettevõtte väärtusega.
Võlakirjad on võlainstrumendid, mille puhul investor laenab raha emitendile ning saab vastu intressi ja põhiosa tagasimakse kokkulepitud tingimustel. Pikaajalises portfellis kasutatakse võlakirju sageli selleks, et tasakaalustada aktsiate kõrgemat kõikumist ja teenida stabiilsemat rahavoogu.
Võlakirjainvesteeringu puhul tuleb tähele panna emitendi krediidikvaliteeti, tootlust tähtajani, intressiriski, kestust ja seda, kui tundlik on instrumendi hind turuintresside muutuse suhtes.
Fondid ja ETF-id võimaldavad investeerida korraga paljudesse varadesse. Nende peamine eelis on hajutamine ja lihtsus. Need sobivad hästi investorile, kes ei soovi või ei saa kõiki üksikuid väärtpabereid ise valida.
Fondide ja ETF-ide kaudu saab investeerida näiteks aktsiatesse, võlakirjadesse, kinnisvarasse, rahaturuinstrumentidesse või kindla sektori ja piirkonna varadesse. Valiku tegemisel tuleb tähele panna kulusid, investeerimisstrateegiat, likviidsust ja seda, millist turgu või indeksit instrument jälgib.
Alternatiivsed investeeringud on varad, mis ei kuulu tavapäraselt klassikaliste aktsiate, võlakirjade või rahaturuinstrumentide hulka. Siia võivad kuuluda näiteks kinnisvara, erakapital, riskikapital, hedge-fondid, toorained, mets, kunst või muud erilised varad.
Alternatiivsete investeeringute eelis võib olla parem hajutamine ja mõnikord ka võimalus teenida tootlust teistsugustest allikatest. Nende puuduseks on sageli keerukam hindamine, madalam likviidsus ja kõrgemad kulud.
Need neli alamteemat kuuluvad kokku, sest kõik nad esindavad pikaajalisema iseloomuga finantsinvesteeringuid. Nende valikul hinnatakse tavaliselt oodatavat tootlust, riski, likviidsust, hajutamisefekti ja investeerimishorisonti. Erinevus seisneb peamiselt selles, kui otsene on seos alusvaraga, kui suur on hinnakõikumine ja kui lihtne on investeeringut hiljem müüa.
Lühiajaliste finantsinvesteeringute peamine eesmärk on tavaliselt likviidsuse hoidmine ja kapitali säilitamine. Pikaajaliste finantsinvesteeringute puhul on tähtsam tootluse teenimine, väärtuse kasv ja portfelli ülesehitamine pikema ajahorisondi jaoks.
Mitte alati, kuid pikaajaliste investeeringute puhul võetakse sageli suuremat tururiski, sest investor ootab ka kõrgemat pikaajalist tootlust. Samal ajal võib pikem ajahorisont aidata lühiajalisi hinnakõikumisi paremini taluda.