Avaleht / Investeerimine / Pikaajalised finantsinvesteeringud / Fondid ja ETF-id
Fondid ja ETF-id võimaldavad investeerida korraga paljudesse varadesse. See teeb neist praktilise lahenduse nii investorile, kes soovib portfelli lihtsalt hajutada, kui ka ettevõttele või institutsionaalsele investorile, kes soovib paigutada kapitali kindlasse varaklassi, piirkonda või strateegiasse ilma üksikuid väärtpabereid eraldi valimata.
Investeerimisfond (investment fund) koondab paljude investorite raha ja investeerib selle vastavalt fondi strateegiale edasi. Ingliskeelses kasutuses tähistab mutual fund tavaliselt avatud fondi, kus investor saab osakuid fondi puhasväärtuse alusel osta ja müüa. Eesti ja Euroopa kontekstis kasutatakse sagedamini üldmõistet investeerimisfond ning jaotatakse fondid pigem õigusliku vormi, investeerimisstrateegia ja regulatiivse raamistiku järgi.
Fondide peamised eelised on professionaalne juhtimine, hajutamine ja mugavus. Puuduseks võivad olla valitsemistasud, väiksem läbipaistvus võrreldes üksikväärtpaberitega ning mõnel juhul piiratum likviidsus.
Euroopas on jaeinvestoritele kõige tuntumad nn eurofondid, mille all peetakse tavaliselt silmas UCITS-fonde (Undertakings for Collective Investment in Transferable Securities). See on Euroopa Liidu ühtlustatud fondiraamistik, mille eesmärk on kehtestada reeglid fondi hajutatuse, likviidsuse, riskijuhtimise, varade hoidmise ja investorikaitse kohta.
UCITS-raamistik on oluline seetõttu, et see võimaldab fondi turustada eri Euroopa riikides suhteliselt ühtsetel alustel. Seetõttu on suur osa Euroopas pakutavatest laialt turustatavatest fondidest ja ETF-idest just UCITS-vormis.
UCITS-fond võib praktikas olla korraldatud eri õiguslikes vormides. Levinumad näited on lepinguline fond, investeerimisühing ehk aktsiaseltsifond ning mõnes jurisdiktsioonis ka trust-struktuur. Oluline erinevus seisneb peamiselt selles, kas fond on eraldi juriidiline keha või varade kogum ja kuidas on lahendatud juhtimine, vara hoidmine ning investorite õigused.
Euroopa fondistruktuure saab vaadata ka selle järgi, kas fond on iseseisev juriidiline keha või eraldiseisev varakogum ning kas fondil on eraldi fondivalitseja.
Lepinguline fond (contractual fund; common fund) on sisuliselt varade kogum (pool of assets), mitte eraldi äriühing. Investoritel on õigused fondi varakogumi suhtes ning fondi juhib tavaliselt eraldi fondivalitseja (management company). Selle vormi tugevus on struktuuriline lihtsus, kuid fond ise ei ole tavaliselt eraldi äriühing nagu aktsiaseltsifond.
Aktsiaseltsifond (investment company; corporate fund) on fond, mis on korraldatud äriühinguna. Euroopa praktikas võib see olla näiteks muutuva aktsiakapitaliga investeerimisühing (SICAV), kus investor omab fondi aktsiaid. Sellise vormi puhul on fond ise juriidiline keha ning kapital võib investorite sisenemisel ja väljumisel muutuda.
Trust-vorm on levinum angloameerika õigustraditsioonis. Selle puhul hoitakse vara usaldusstruktuuris ning investorite õigused on seotud trusti osakute või üksustega. Mandri-Euroopas on trust-vorm vähem tüüpiline kui lepinguline või äriühinguline fondistruktuur.
Praktiline erinevus seisneb sageli selles, kas investor omab osakut varakogumis, aktsiat investeerimisühingus või õigust trusti varadele. Samuti erinevad nende vormide juhtimisstruktuur, juriidiline raamistik ja mõnikord ka maksustamine.
Avatud fond (open-end fund) emiteerib ja lunastab osakuid vastavalt investorite sisenemisele ja väljumisele. See tähendab, et osakute arv võib ajas muutuda ning investor saab tavaliselt fondist väljuda fondi puhasväärtuse alusel.
Kinnine fond (closed-end fund) emiteerib tavaliselt kindla hulga osakuid või aktsiaid ning investorid kauplevad nendega omavahel. Sellisel juhul võib turuhind erineda fondi puhasväärtusest ning fondi likviidsus sõltub rohkem turust kui fondi enda lunastusmehhanismist.
ETF-id on tehniliselt fondid, kuid investorile paistavad nad sageli rohkem kinnise fondi moodi, sest nendega kaubeldakse börsil kogu päeva jooksul. Samas erinevad nad klassikalisest kinnisest fondist selle poolest, et loomise ja lunastamise mehhanism aitab turuhinda puhasväärtusele lähemal hoida.
Avalik fond on suunatud laiemale investorite ringile ning selle turustamine toimub tavaliselt avalikult ja regulatiivsete nõuete järgi. UCITS-fondid ehk eurofondid on tüüpiline näide avalikult turustatavast fondist.
Mitteavalik fond on tavaliselt mõeldud kitsamale investorite ringile, sageli professionaalsetele või kõrgema riskitaluvusega investoritele. Selliste fondide investeerimisstrateegia võib olla paindlikum, kuid investorikaitse ja likviidsus ei pruugi olla sama taseme peal nagu avalikel jaefondidel.
Alternatiivfond (alternative investment fund; AIF) on Euroopa regulatsiooni mõttes fond, mis ei ole UCITS-fond. Selle alla võivad kuuluda näiteks kinnisvarafondid, private equity fondid, riskikapitalifondid, hedge-fondid, infrastruktuurifondid ja muud spetsialiseerunud struktuurid.
Euroopas reguleerib nende fondide valitsejaid peamiselt AIFM-direktiiv (Alternative Investment Fund Managers Directive; AIFMD). Selle loogika erineb UCITS-raamistikust selle poolest, et rõhk on suurel määral just fondi valitseja ehk AIFM-i nõuetel: riskijuhtimine, läbipaistvus, aruandlus, depoopank, likviidsus ja investoritele avaldatav teave.
See tähendab lihtsustatult, et UCITS on pigem tugev jaefondide raamistik, samas kui AIF-kategooria katab palju laiema ja paindlikuma fondimaailma, eriti professionaalsetele investoritele mõeldud struktuurid.
Euroopa alternatiivfondide turul räägitakse sageli ka väiksematest valitsejatest või sub-threshold AIFM-idest. Mõte on selles, et kui valitsetavate varade maht jääb alla teatud piirmäärade, ei kohaldu kõigis detailides sama täismahuline regulatsioon nagu suurematele AIFM-idele.
Lühidalt öeldes on Euroopa raamistikus olulised kaks piiri:
Selliseid väiksemaid struktuure nimetatakse vahel ka praktilises keeles väikefondideks, kuigi täpsem regulatiivne rõhk on tavaliselt just valitseja staatuse, mitte ainult fondi nimetuse peal. Sisuline mõte on see, et väiksemal turuosalisel võib olla lihtsustatud või kergem regulatiivne koormus võrreldes täismahulise AIFM-iga.
Fonde saab liigitada mitmel eri viisil.
Investeeritava varaklassi järgi:
Juhtimisstiili järgi:
Jaotusviisi järgi:
Aktiivselt juhitud fondi puhul püüab fondijuht valida väärtpabereid, ajastada turgu või kujundada portfelli nii, et fond teeniks võrdlusindeksist paremat tootlust. Selle eelis on võimalus teha teadlikke valikuid, kuid puuduseks on tavaliselt kõrgemad kulud ja asjaolu, et turu ületamine ei ole sugugi garanteeritud.
Passiivselt juhitud fond püüab seevastu järgida kindlat indeksit või turusegmenti. Selle eelis on sageli madalam tasutase, suurem läbipaistvus ja selgem investeerimisloogika. Just passiivsete fondide areng on olnud üks peamisi põhjusi, miks ETF-id on viimastel aastatel nii laialt levinud.
ETF (exchange-traded fund) on börsil kaubeldav fond. Sisuliselt on see fond, mille osakuid saab osta ja müüa börsipäeva jooksul sarnaselt aktsiaga. ETF-id jälgivad sageli mõnda indeksit, sektorit, riiki või varaklassi, kuid olemas on ka aktiivselt juhitud ETF-id.
ETF-ide tugevused on tavaliselt madalamad kulud, hea likviidsus ja lihtne ligipääs hajutatud portfellile. Samas tuleb ka ETF-i puhul hinnata, mida see täpselt jälgib, kui hästi ta indeksit replikeerib, kui suur on fondi maht, milline on ostu-müügi vahe ning millised kulud sellega tegelikult kaasnevad.
ETF-ide populaarsust on viimastel aastatel suurendanud mitu tegurit.
See ei tähenda siiski, et ETF oleks alati parem kui tavaline fond. Kui investor soovib väga spetsiifilist aktiivset strateegiat, varaklassi või fondijuhi kompetentsi, võib tavaline fond olla mõistlikum valik.
Master-feeder struktuur tähendab seda, et üks või mitu feeder-fondi investeerivad peaaegu kogu oma vara ühte master-fondi. Investor ostab tavaliselt feeder-fondi osakuid, kuid tegelik portfelli haldamine toimub master-fondi tasandil.
Selle struktuuri eesmärk on koondada investeeringud ühte põhifondi, et saavutada mastaabisäästu, vähendada dubleerimist ja muuta portfellihaldus efektiivsemaks. Investorile on oluline aru saada, et feeder-fondi riskid ja tootlus sõltuvad suurel määral master-fondi strateegiast ja tulemusest.
Valik sõltub eesmärgist. Kui oluline on madal kulu, läbipaistvus ja börsil kauplemise paindlikkus, on ETF sageli tugev valik. Kui investor eelistab aktiivset juhtimist, regulaarseid väljamakseid või väga spetsiifilist strateegiat, võib sobida paremini aktiivselt juhitud fond.
Oluline on vaadata vähemalt järgmisi tegureid:
Fondid ja ETF-id ei ole riskivabad. Nende peamised riskid sõltuvad sellest, millistesse varadesse nad investeerivad, kuid tüüpilised riskid on järgmised:
Ei. ETF on sageli odavam ja läbipaistvam, kuid see ei tähenda automaatselt, et ta sobib igale eesmärgile paremini. Valik sõltub strateegiast, kuludest, likviidsusest ja sellest, kas eelistatakse aktiivset või passiivset juhtimist.
Sest need võimaldavad ühe instrumendiga saavutada hajutust, mis üksikute väärtpaberite ostmisel oleks keerulisem või kallim. See teeb portfelli ülesehitamise lihtsamaks ja tihti ka kuluefektiivsemaks.