Avaleht / Investeerimine / Lühiajalised finantsinvesteeringud
Lühiajalised finantsinvesteeringud on rahapaigutused, mida hoitakse tavaliselt kuni ühe aasta jooksul ning mille peamine eesmärk on säilitada kapitali, hoida raha likviidsena ja teenida mõõdukat tootlust. Neid kasutavad nii ettevõtted kui ka investorid olukorras, kus raha ei taheta jätta seisma, kuid seda ei soovita siduda pikaks ajaks.
Ettevõtte vaates täidavad lühiajalised finantsinvesteeringud sageli kolme ülesannet:
Lühiajaliste finantsinvesteeringute hulka kuuluvad sageli järgmised instrumendid:
Kõik need instrumendid ei ole võrdselt turvalised ega võrdselt likviidsed. Seetõttu tuleb valikul hinnata korraga nii krediidiriski, likviidsust, tähtaega kui ka võimalikku hinnakõikumist.
Lühiajalisi finantsinvesteeringuid kasutatakse peamiselt siis, kui raha ei ole kohe vaja, kuid seda võib vaja minna lähitulevikus. Tüüpilised olukorrad on näiteks hooajaline rahapuhver, ajutiselt seisma jääv investeerimisraha, laenukohustuste teenindamise reserv või kapital, mida hoitakse järgmise investeeringu ootuses.
Ettevõtte jaoks on oluline, et selline paigutus ei kahjustaks maksevõimet. Seetõttu eelistatakse lühiajaliste finantsinvesteeringute puhul sageli kõrgemat likviidsust ja madalamat riski isegi siis, kui see tähendab tagasihoidlikumat tootlust.
Valik sõltub eelkõige neljast küsimusest:
Kui raha võib vaja minna väga kiiresti, eelistatakse tavaliselt raha ekvivalente, lühikesi hoiuseid või rahaturufonde. Kui ajahorisont on veidi pikem ja riskitaluvus suurem, võidakse kasutada ka lühiajalisi võlakirju või väga likviidseid võlainstrumente.
Kuigi lühiajalisi finantsinvesteeringuid peetakse sageli konservatiivseks, ei ole need riskivabad. Olulisemad riskid on järgmised:
Mida suuremat tootlust lühiajaliselt pakutakse, seda hoolikamalt tuleb tavaliselt kontrollida, millise lisariski eest see tootlus tuleb.
Ettevõtte bilansis kuuluvad lühiajalised finantsinvesteeringud tavaliselt käibevara hulka. Need on tihedalt seotud ka likviidsussuhtarvudega, sest mõjutavad ettevõtte võimet täita lühiajalisi kohustusi. Seetõttu ei vaadata neid ainult tootluse, vaid ka rahajuhtimise ja maksevõime seisukohalt.
Praktilises rahajuhtimises ei ole küsimus üksnes selles, kuhu raha paigutada, vaid ka selles, kui suur osa vabast rahast peab jääma täielikult kohe kättesaadavaks ja kui suure osa võib paigutada veidi pikema tähtajaga instrumentidesse.
Ei. Need on küll sageli madalama riskiga kui pikaajalised investeeringud, kuid nendega võivad kaasneda krediidi-, intressi-, likviidsus- või valuutarisk. Riskitase sõltub konkreetsest instrumendist.
Sest ettevõte võib soovida teenida vabal rahal mõningast tootlust ilma, et raha oleks pikaks ajaks kinni. Sobiv instrument peab siiski jääma piisavalt likviidseks, et maksevõime ei halveneks.