» Investeerimisnõustamine

Avaleht / Investeerimine / Varahaldus / Investeerimisnõustamine

Investeerimisnõustamine (investment advice) on investeerimisteenus, mille käigus antakse kliendile isiklik soovitus (personal recommendation) ühe või mitme finantsinstrumendi või tehingu kohta. Erinevalt üldisest turuinfost või investeerimiskommentaarist lähtub soovitus konkreetse kliendi eesmärkidest, investeerimiskogemusest, teadmistest, riskitaluvusest, finantsolukorrast ja kahjumi kandmise võimest (ability to bear losses).

Investeerimisnõustamise eesmärk on aidata kliendil teha tema vajadustele ja olukorrale vastavaid investeerimisotsuseid. Seetõttu peab investeerimisühing või nõustaja enne soovituse andmist hindama, kas kavandatav finantsinstrument või tehing on kliendi jaoks sobiv (suitability).

Investeerimisnõustamine erineb finantsinstrumentide turustamisest või üldise investeerimisteabe jagamisest selle poolest, et soovitus on suunatud konkreetsele kliendile. Kui soovitus ei arvesta kliendi individuaalseid asjaolusid või keskendub peamiselt toodete müügile, ei pruugi tegemist olla investeerimisnõustamisega selle regulatiivses tähenduses.

Teenuse sisu

Sobivuse hindamine (suitability assessment), mille käigus kogutakse teavet kliendi teadmiste, kogemuste, finantsolukorra, investeerimiseesmärkide, riskitaluvuse ja kahjumi kandmise võime kohta.
Sobivate finantsinstrumentide ja investeerimisstrateegiate analüüsimine, lähtudes kliendi individuaalsetest vajadustest ja eesmärkidest.
Riskide, kulude ja eeldatavate omaduste selgitamine, et klient mõistaks soovitatava lahenduse võimalikke eeliseid ja puudusi.
Isikliku soovituse andmine (personal recommendation) ning selle põhjendamine kliendi profiili ja investeerimiseesmärkide alusel.
Sobivusaruande esitamine (suitability report), milles selgitatakse, miks soovitatud lahendus on kliendi jaoks asjakohane.
Huvide konfliktide, tasustamise põhimõtete ja kulude avalikustamine, et klient saaks teha teadliku investeerimisotsuse.

Investeerimisnõustamine, finantsinstrumentide turustamine ja portfellivalitsemine

Investeerimisnõustamine (investment advice) – kliendile antakse isiklik soovitus finantsinstrumendi või tehingu kohta, kuid investeerimisotsuse teeb klient ise.
Finantsinstrumentide turustamine või vahendamine – kliendile tutvustatakse või pakutakse finantsinstrumente, kuid alati ei kaasne sellega isiklikku soovitust ega sobivuse hindamist investeerimisnõustamise tähenduses.
Portfellivalitsemine (portfolio management) – klient annab investeerimisühingule või varahaldurile volituse (investeerimismandaadi) teha investeerimisotsuseid ja tehinguid tema nimel kokkulepitud investeerimisstrateegia või mandaadi alusel.

Investeerimisnõustamise keskne osa on sobivuse hindamine (suitability assessment). Selle käigus kogutakse teavet kliendi investeerimiseesmärkide, ajahorisondi, riskitaluvuse, finantsolukorra, teadmiste, kogemuste ja kahjumi kandmise võime kohta. Nõustaja ülesanne on hinnata, kas soovitatav finantsinstrument või investeerimisstrateegia vastab kliendi vajadustele ja eesmärkidele.

Praktikas tähendab see, et hea investeerimisnõustamine ei alga konkreetsest tootest, vaid kliendi olukorra mõistmisest. Alles seejärel saab hinnata, kas kliendi eesmärk on vara kasvatamine, kapitali säilitamine, regulaarse rahavoo teenimine, likviidsuse hoidmine või näiteks pikaajaline pärimise planeerimine.

Mida teeb hea investeerimisnõustaja?

Põhjendab oma soovitusi ning selgitab, kuidas need seostuvad kliendi eesmärkide, ajahorisondi ja riskitaluvusega.
Selgitab riske, kulusid ja võimalikke alternatiive, et klient saaks teha teadliku investeerimisotsuse.
Veendub, et klient mõistab soovitatava lahenduse olemust, peamisi riske ja võimalikke tagajärgi.
Lähtub kliendi huvidest ja individuaalsest olukorrast, mitte üksnes konkreetsest tootest või investeerimisideest.
Arvestab kliendi finantsolukorda tervikuna, sealhulgas olemasolevaid investeeringuid, kohustusi, likviidsusvajadusi ja pikaajalisi eesmärke.
Avalikustab huvide konfliktid ja tasustamise põhimõtted, et klient mõistaks, kuidas teenusepakkuja tasu teenib ja millised võivad olla võimalikud mõjutegurid soovituste andmisel.
Dokumenteerib soovituse alused ning suudab põhjendada, miks konkreetne finantsinstrument või investeerimisstrateegia on kliendi jaoks sobiv.

Peamised riskid

Sobivusrisk. Soovitatud finantsinstrument või investeerimisstrateegia ei pruugi vastata kliendi tegelikele eesmärkidele, riskitaluvusele, finantsolukorrale või kahjumi kandmise võimele.
Huvide konflikt. Nõustaja, pank või investeerimisühing võib olla motiveeritud eelistama lahendusi, millest teenusepakkuja ise rohkem kasu saab.
Info asümmeetria. Nõustajal on tavaliselt rohkem teadmisi toodete, riskide ja kulude kohta kui kliendil, mistõttu võib kliendil olla keerulisem soovituse kvaliteeti iseseisvalt hinnata.
Kulude alahindamine. Nõustamise, fondide, portfellihalduse või muude investeerimislahendustega seotud tasud võivad pika aja jooksul tootlust märkimisväärselt mõjutada.
Keerukus (complexity risk). Soovitatud lahendus võib olla keerulisem, kui kliendi vajadused tegelikult eeldavad, mistõttu muutuvad riskid, kulud ja investeeringu toimimine raskemini mõistetavaks.
Vastutuse hägustumine. Investeerimisnõustamise puhul jääb investeerimisotsuse tegemise vastutus kliendile. Probleem võib tekkida siis, kui klient käsitleb nõustamist sisuliselt portfellivalitsemisena ega hinda soovitusi enam iseseisvalt.

Regulatiivne raamistik

Investeerimisnõustamine on reguleeritud investeerimisteenus, mille õiguslik alus Euroopa Liidus tuleneb MiFID II direktiivist (Markets in Financial Instruments Directive II, 2014/65/EL). MiFID II kohaselt tähendab investeerimisnõustamine kliendile antavat isiklikku soovitust (personal recommendation) seoses ühe või mitme finantsinstrumendi või tehinguga.

Enne soovituse andmist peab investeerimisühing või nõustaja koguma kliendi kohta piisavalt teavet, et hinnata soovituse sobivust. Selleks võetakse arvesse kliendi investeerimiseesmärke, riskitaluvust, finantsolukorda, teadmisi, kogemusi ning kahjumi kandmise võimet. Soovitatav lahendus peab vastama kliendi huvidele ja olema tema olukorda arvestades põhjendatud.

MiFID II sisaldab ka nõudeid huvide konfliktide juhtimisele, tasude ja kulude avalikustamisele, kliendi teavitamisele ning investeerimissoovituste dokumenteerimisele. Kui investeerimisnõustamist osutatakse sõltumatuna (independent investment advice), kehtivad teenusepakkujale täiendavad piirangud kolmandatelt isikutelt saadavate tasude ja hüvede suhtes.

Eestis reguleerivad investeerimisnõustamist väärtpaberituru seadus, Euroopa Liidu õigusaktid ning Finantsinspektsiooni järelevalvepraktika. Seetõttu peavad investeerimisnõustamist osutavad ettevõtted järgima rangeid nõudeid kliendiandmete kogumisel, sobivuse hindamisel, dokumenteerimisel ja huvide konfliktide juhtimisel.

Millal investeerimisnõustamine sobib?

Investeerimisnõustamine sobib investorile, kes soovib investeerimisotsused ise langetada, kuid vajab nende tegemiseks professionaalset nõu, riskide hindamist ja erinevate lahenduste võrdlust. Eriti väärtuslikuks võib teenus muutuda siis, kui investeeringud, finantseesmärgid või maksuküsimused muutuvad keerukamaks.

Millal investeerimisnõustamine ei pruugi sobida?

Kui investor soovib investeerimisotsuste tegemise täielikult delegeerida, võib sobivam lahendus olla portfellivalitsemise teenus. Samuti ei pruugi investeerimisnõustamine pakkuda piisavat lisaväärtust olukorras, kus eesmärk on ehitada üles lihtne, madalate kuludega ja pikaajaliselt passiivne investeerimisportfell.

Seotud teemad

Peamised mõisted

Investeerimisnõustamine - isiklik soovitus kliendile ühe või mitme finantsinstrumendi või tehingu kohta.
Sobivuse hindamine - kliendi teadmiste, kogemuse, rahalise olukorra, kahju kandmise võime ja riskitaluvuse kontroll.
Huvide konflikt - olukord, kus vahendaja või nõustaja huvid ei pruugi kliendi huvidega kokku langeda.
Sõltumatu nõustamine - nõustamine, mille puhul tasud ja kolmandate osapoolte hüved on piiratud ning toodete valik peab olema piisavalt lai.

TOP 7

Jaga Facebookis