Omakapitali hind (cost of equity) on osanike või aktsionäride ettevõttesse tehtud investeeringult oodatav tulusus. Omakapitali hinna määramine on mõnevõrra keeruline, kuna erinevalt võõrkapitalist (mille kasutamise eest tuleb maksta intressi) ei ole sellel otseselt mõõdetavat kulu. Siiski on omakapitali hinna arvutamiseks mitmeid võimalusi.
Regulaarselt dividende maksva ettevõtte puhul võib omakapitali hinda väljendada dividendide diskonteerimise mudeli (dividend discount model; dividend capitalization model) abil. Üheks selle kõige enamlevinud versiooniks on endiselt Gordoni kasvumudel (Gordon growth model). Avaldades antud mudelist kapitali hinna saame:
$$P =\frac {D_{1}}{r-g} \Rightarrow r =\frac {D_{1}}{P}+g $$
r— kapitali hind;
D1— järgmise aasta dividend aktsia kohta;
P— aktsia turuväärtus;
g— dividendide aastane kasvumäär.
Gordoni kasvumudeli puuduseks on eelkõige asjaolu, et dividendide kasv on reaalses elus enamasti mittelineaarne. Samuti on mudel äärmiselt tundlik sisendandmete muutustele. Vaatamata oma puudustele on see endiselt laialdaselt kasutusel.
Üheks levinud omakapitali hinna leidmise meetodiks on ka finantsvarade hindamise mudel (capital asset pricing model - CAPM):
$$E(r_{e}) = r_{f} + \beta_{e} \times \left[E(r_{m}) - r_{f}\right]$$
E(re)— omakapitali oodatav tulusus;
rf— riskivaba intressimäär;
βe)— riskikoefitsient - investeeringu mittesüstemaatiline risk;
E(rm)— turuportfelli oodatav tulusus.
Riskivaba intressimäärana kasutatakse praktikas intressimäära, mida saadakse investeerimisel väärtpaberitesse, mida üldjuhul peetakse riskivabaks (näiteks U.S. Treasury Bills, Saksamaa riigivõlakirjad).
Turuportfelli oodatava tulususena kasutatakse praktikas kasutatakse reeglina mõne sobiva laiapõhjalise aktsiaindeksi oodatavat tulusust (näiteks S&P 500, mille moodustavad New Yorgi börsil ja NASDAQil noteeritud Ameerika Ühendriikide 500 suurima börsiettevõtte aktsiad).
Ka CAPM mudeli kasutamisega on seotud mitmeid probleeme, mille kohta on kirjutanud näiteks E. Fama ja K. French (2004).
Juhul, kui omakapitali komponente (näiteks jaotamata kasum, aktsiakapital jne) soovitakse arvesse võtta eri hinna ja kaaludega, siis võib arvutada ka omakapitali kaalutud keskmise hinna (Weighted Average Cost of Equity - WACE).
Üheks võimaluseks on omakapitali hind leida ka selliselt, et laenukapitali hinnale lisatakse riskipreemia (bond yield plus risk premium approach):
$$r_{e} = r_{d} + riskipreemia$$
See põhineb eeldusel, et riskantsemate rahavoogude kapitali hind on kõrgem.
Samas võetakse tihtipeale omakapitali hinnaks lihtsalt ettevõtte omanike oodatav omakapitali tootlus, olgu selleks siis näiteks 15% või 20%.
Gordoni kasvumudelit (Gordon growth model) kasutatakse selleks, et määrata aktsia õiglane väärtus, tuginedes tulevikus regulaarselt makstavate dividendide summale, eeldusel, et dividendide kasvumäär on konstantne. Mudeli avaldasid esmakordselt Myron J. Gordon (University of Toronto), koos Eli Shapiroga 1956. a. Nende töö tugines omakorda tugevalt John Burr Williamsi 1938. a. avaldatud rammatus "The Theory of Investment Value." avaldatud teooreetilistele ja matemaatilistele ideedele. Loe lähemalt:
CAPM mudel (capital asset pricing model - CAPM) kirjeldab suhet süsteemse riski ja finantsvara (eelkõige aktsia) tootluse ootuse vahel. CAPM on laialdaselt kasutusel nii riskantsete väärtpaberite väärtuse hindamiseks, finantsvarade oodatava tulususe hindamiseks, kui ka kapitali hinna määramiseks. CAPM võeti kasutusele Jack Treynori (1961, 1962), William F. Sharpe'i (1964), John Lintneri (1965) ja Jan Mossini (1966) poolt eraldiseisvalt, tuginedes Harry Markowitz'i varasematele töödele (diversifitseerimine ja portfelliteooria). W.F.Sharpe, H.Markowitz ning Merton Miller said ühiselt 1990. a. Nobeli majandusauhinna (Sveriges Riksbanks pris i ekonomisk vetenskap till Alfred Nobels minne) suure panuse eest finantsmajanduse (financial economics) valdkonnas. Loe lähemalt:
E. Fama ja K. Frenchi kriitika: