Maksud

Maksustamine (taxation) on finantsinvesteeringute otsustusprotsessis üks olulisemaid tegureid, sest madalam maksukoormus võimaldab ettevõttel kehtestada madalama hinna või saada suuremat tulu, mida saab seejärel kasutada näiteks palkade maksmiseks või dividendide väljamaksmiseks. Rahvusvahelisel ettevõttel on maksustamine kindlasti üheks olulisemaks kriteeriumiks peakorteri asukoha valikul.

Maksudest rääkides ei saa läbi ilma olulisemate maksuõiguse põhimõisteteta. Maksuõigus kuulub Eestis laiemalt määratluselt kitsamale liikudes avaliku õiguse, haldusõiguse ning finantsõiguse hulka ning koosneb üldosast (eelkõige maksukorralduse seadus - MKS) ning eriosast (eri maksuseadused). Vahet tuleb teha ka materiaal- ning menetlusõigusel. Materiaalõiguse rakendamisel tuleb kohaldada õigussuhte tekkimise ajal kehtinud seadust, menetlusõiguse rakendamisel aga menetlustoimingu teostamise ajal kehtinud seadust. Lisaks kohalikule maksuõigusele peab ettevõtja arvestama ka rahvusvahelise maksuõigusega, mis tuleneb Eestis eelkõige EL õigusest (EL aluslepingud, määrused, direktiivid, vabakaubanduslepingud kolmandate riikidega) ning Riigikogus ratifitseeritud välislepingutest (eelkõige riikidevahelised kahepoolsed maksulepingud seoses tulu maksustamisega).

Maks (tax) on seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks.

Maksude kehtestamise peamiseks eesmärgiks on saada maksumaksjatelt raha riigi või kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks (nn fiskaalne eesmärk). Kõrvaleesmärkideks on maksumaksjate käitumise mõjutamine, mis teenib erinevaid sotsiaalseid, majanduslikke ja üha rohkem ka keskkonnasäästlikule käitumisele suunavaid eesmärke.

Maksud jagunevad otsesteks (direct tax) ja kaudseteks maksudeks (indirect tax). Otsese maksu (nt tulumaks, maamaks) korral langevad maksumaksja ja maksukoormuse tegelik kandja kokku. Kaudse maksu (nt käibemaks, tollimaks, aktsiisid) puhul ei kanna maksukoormust maksumaksja, vaid teine isik (lõpptarbija). Kuna otsesed maksud mõjutavad otseselt kaupade ja teenuste vaba liikumist, siis on otsesed maksud Euroopa Liidus oluliselt rohkem harmoniseeritud e. ühtlustatud, kui kaudsed maksud.

Maksud jagunevad riiklikeks (state tax) ja kohalikeks maksudeks (local tax), vastavalt maksu kehtestamise pädevusele. Riiklikud maksud on Eestis MKS-st tulenevalt:

• tulumaks (income tax);
• sotsiaalmaks (income tax;);
• maamaks (lang tax);
• hasartmängumaks (gambling tax);
• käibemaks (value added tax);
• tollimaks (customs duty);
• aktsiisid (excise duties);
• raskeveokimaks (heavy goods vehicle tax).

Kohalikud maksud kehtestatakse Eestis valla- või linnavolikogu määrusega. Kohalike maksude seadus (KoMS) lubab kehtestada järgmisi kohalikke makse:

• reklaamimaks (advertisement tax);
• teede ja tänavate sulgemise maks (road and street closure tax);
• mootorsõidukimaks (motor vehicle tax);
• loomapidamismaks (animal tax);
• lõbustusmaks (entertainment tax);
• parkimistasu (parking charge).

Praktikas on kohalikud omavalitsused kehtestanud reklaamimaksu, teede ja tänavate sulgemise maksu ning parkimistasu.

Maksuga väga sarnased kohtustused on ka sundkindlustusmaksed, mis erinevad maksudest peamiselt selle poolest, et teatud tingimustel tekib õigus vastusooritusele. Eelkõige kuuluvad sellesse kategooriasse erinevad sotsiaalkindlustusmaksed (töötuskindlustusmakse, kohustusliku kogumispensioni makse). Kuigi ka sotsiaalmaks võiks oma olemuselt (vähemalt osaliselt) olla sundkindlustus, liigitatakse see Eestis sellegipoolest maksude hulka, kuna sotsiaalmaksust nii finantseeritakse sotsiaalkindlustussüsteemi tervikuna kui ka kindlustatakse konkreetse isiku riske.

Üldjuhul kohaldatakse maksukorralduse seaduse sätteid ka kogumispensionide maksele ja töötuskindlustusmaksele, samuti saastetasule, vee erikasutusõiguse tasule ja maavara kaevandamisõiguse tasule.

Makse võib liigitada veel näiteks:

• tulemi-, tarbimis- või omandimaksudeks (income, consumption, property);
• subjektiivseteks või objektiivseteks maksudeks, vastavalt sellele, kas maksustatakse isikut või eset;
• ühekordseteks või perioodilisteks maksudeks, vastavalt maksukohustuse püsivusele;
• määratavateks, tähtajalisteks ja kinnipeetavateks maksudeks, vastavalt kohustuse täitmise viisile;

Erialakirjanduses tuleb ette ka muid liigitusi.

Maksuõiguse allikateks on:

• põhiseadus (§113, §157, aga ka §106, §110 ja §121);
• rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid – eelkõige diplomaatide, välisesinduste ja rahvusvaheliste organisatsioonide fiskaalimmuniteet;
• välislepingud;
• EL õigusaktid - aluslepingud, määrused, direktiivid;
• maksuseadused;
• valitsuse ja ministrite määrused;
• kohaliku omavalitsuse õigusaktid;
• kaudsed õigusallikad - eelkõige tava, kohtupraktika, Euroopa Kohtu lahendid, selgitused ja juhendid.

Maksuõiguses kehtib nn majandusliku tõlgendamise reegel, mis tähendab, et maksustamise objektiks olevate majandustehingute tõlgendamisel lähtutakse tehingu majanduslikust sisust, mitte juriidilisest vormist (MKS §84).

Maksukohustuslane on eelkõige 1) maksumaksja ning 2) maksu kinnipidaja. Maksumaksja on füüsiline või juriidiline isik või riigi-, valla- või linnaasutus, kes on kohustatud maksu maksma. Maksu kinnipidaja on füüsiline või juriidiline isik või riigi-, valla- või linnaasutus, kes on kohustatud teise isiku poolt tasumisele kuuluva maksusumma kinni pidama ja tasuma.

Maksuhaldur, tema ametnikud ja töötajad on kohustatud hoidma saladuses maksukohustuslast puudutavat teavet (maksusaladus) v.a seadusest tulenevad erandid.