Avaleht / Kaubanduse finantseerimine
Kaubanduse finantseerimine (trade finance) tähendab ettevõtte vaates lahendusi, mis aitavad rahastada kauba või teenuse müüki, maandada makse- ja tarneriski ning kiirendada raha laekumist. Praktikas kasutatakse neid lahendusi eriti ekspordi, impordi ja pikema maksetähtajaga tehingute puhul.
Kaubanduse finantseerimine ei tähenda ainult laenu. Sellesse valdkonda kuuluvad ka makseviisid, garantiid, krediidikindlustus, dokumentide kontroll ning ostja ja müüja vahelise riski jagamine. Seetõttu on teemaga seotud tavaliselt müüja, ostja, pangad, kindlustusandjad, vedajad ja mõnel juhul ka ekspordikrediidiagentuurid.
Eestis toetab ettevõtete ekspordi ja investeeringute finantseerimist Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, mis pakub muu hulgas krediidikindlustuse ja finantseerimise lahendusi. Rahvusvaheliste tarnetingimuste puhul kasutatakse praktikas enim ICC Incoterms 2020 reegleid.
Peamised instrumendid
- akreditiiv (letter of credit) - ostja pank kohustub maksma müüjale, kui müüja esitab nõutud dokumendid;
- dokumentaalne inkasso (documentary collection) - pank vahendab dokumente ja makset, kuid ei võta sama tugevat maksekohustust kui akreditiivi puhul;
- avatud arve (open account) - müüja tarnib kauba enne raha laekumist ja kannab suuremat krediidiriski;
- ettemaks (cash in advance) - ostja maksab enne tarnet ja kannab suuremat vastaspoole riski;
- pangagarantii (bank guarantee) - pank tagab kindla kohustuse täitmise või makse;
- krediidikindlustus (trade credit insurance) - kaitseb müüjat ostja makseviivituse või maksejõuetuse eest;
- ostjate nõuete finantseerimine (receivables finance) - ettevõte saab raha enne arve tegelikku laekumist;
- forfaiting - enamasti ekspordinõuete müük ilma regressiõiguseta, tavaliselt pikema tähtajaga tehingute puhul;
- tarneahela finantseerimine (supply chain finance) - lahendus, mis parandab korraga ostja maksetähtaega ja müüja raha laekumise kiirust.
Miks ettevõte seda kasutab?
Ettevõte kasutab kaubanduse finantseerimist tavaliselt siis, kui tehingu pooled ei tunne teineteist piisavalt hästi, maksetähtaeg on pikk, tehing toimub teises riigis või tehingu maht on ettevõtte rahavoogude suhtes suur. Hästi valitud instrument aitab vähendada olukorda, kus müüja kardab tarnida enne raha laekumist ja ostja kardab maksta enne kauba kättesaamist.
Kaubanduse finantseerimine aitab ettevõttel vähendada käibekapitali survet, parandada likviidsust ja teha suuremaid tehinguid ilma, et kogu risk jääks ainult ühele poolele. Seetõttu on see oluline nii eksportööridele, importööridele, hulgimüüjatele kui ka tootmisettevõtetele.
Müügilepingud
Rahvusvaheliste müügilepingute puhul lähtuvad pooled üldjuhul lepinguvabaduse põhimõttest, kuid lepingu sõlmimisel peavad nad arvestama eri õiguskordade, äritavade, kultuurilise tausta, poliitilise keskkonna ja makseriskidega. Praktikas sõlmivad pooled lepingu sageli offerdi ja aktsepti kaudu. Üks pool esitab pakkumuse ning teine pool võtab selle vastu või esitab vastupakkumise. Rahvusvahelise kauba ostu-müügi puhul annab selleks olulise raamistiku Viini konventsioon.
Pooled peavad juba pakkumuse ja nõustumuse etapis fikseerima vähemalt kauba, hinna, tarnetingimused, maksetingimused ja peamised vastutusreeglid. Mida suurem on tehingu maht või piiriülene risk, seda olulisem on, et leping ei jätaks põhikohustusi lahtiseks.
Tarneahela osas on mõistlik kokku leppida
- müüja kohustused pakendamise ja markeerimise osas;
- vedaja valik ja poolte kohustused veolepingu sõlmimisel;
- tarneaeg, tarneviis ja tarnekoht;
- poolte kohustused kauba kindlustamisel;
- poolte kohustused ekspordi-, impordi- ja transiiditolliformaalsuste täitmisel;
- inspektsioonide ja kontrollide kulude kandmine;
- kauba laadimise ja teavitamise kord;
- kulude ülemineku hetk müüjalt ostjale;
- riski ülemineku hetk müüjalt ostjale;
- kauba ja tarnega seotud dokumentatsioon.
Makseahela osas on mõistlik kokku leppida
- kauba hind või hinna kujunemise põhimõtted;
- makseaeg ja poolte pangarekvisiidid;
- makse vääring ja vajadusel vahetuskursi määramise põhimõtted;
- makseviis, näiteks akreditiiv, dokumentaalne inkasso või escrow;
- maksevahend, näiteks pangaülekanne, veksel või tšekk;
- vajadusel panga- või ekspordigarantii.
Vaidluste lahendamise osas on mõistlik kokku leppida
- nõuete esitamise kord;
- poolte vastutus ja sanktsioonid lepingu rikkumise korral;
- vääramatu jõu käsitlus;
- lepingu lõpetamise või sellest taganemise tingimused;
- rakendatav õigus;
- kohtualluvus või vahekohtu kokkulepe.
Olulised riskid
- ostjarisk - ostja ei maksa õigel ajal või ei maksa üldse;
- riigirisk - poliitilised või regulatiivsed muutused takistavad makset või tarnet;
- valuutarisk - tehingu väärtus muutub valuutakursside kõikumise tõttu;
- dokumentide risk - esitatud dokumendid ei vasta tingimustele ja pank keeldub maksest;
- tarnerisk - kaup hilineb, kahjustub või ei vasta kokkuleppele.
Tarnetingimused ja Incoterms
Incoterms reeglid aitavad pooltel kokku leppida, kes korraldab veo, kes sõlmib kindlustuse, kes teeb tolliformaalsused ja millal risk läheb müüjalt ostjale üle. Need reeglid ei asenda müügilepingut, kuid annavad selge raamistiku tarne- ja kulukohustuste jagamiseks.
Praktikas kasutatakse sageli klausleid nagu EXW, FCA, CPT, CIP, DAP ja DDP. Sobiva klausli valik sõltub sellest, kumb pool kontrollib logistikat paremini, kes soovib kanda kindlustusriski ja milline on ostja ning müüja läbirääkimispositsioon.
Kõigi veoliikide puhul sagedamini kasutatavad klauslid
- EXW (Ex Works) - müüja annab kauba ostja käsutusse oma asukohas. Ostja korraldab sealt edasi veo, ekspordi ja muud toimingud, kui pooled ei lepi teisiti kokku.
- FCA (Free Carrier) - müüja annab kauba üle ostja määratud vedajale kokkulepitud kohas. Sellest hetkest läheb põhirisk üldjuhul ostjale üle.
- CPT (Carriage Paid To) - müüja korraldab ja tasub veo nimetatud sihtkohta, kuid risk läheb ostjale üle juba siis, kui müüja annab kauba esimesele vedajale üle.
- CIP (Carriage and Insurance Paid To) - müüja tasub veo ja sõlmib ostja kasuks kindlustuse. Risk läheb siiski üle veole üleandmisel, mitte sihtkohta jõudmisel.
- DAP (Delivered At Place) - müüja toob kauba nimetatud sihtkohta ning annab selle ostjale üle mahalaadimiseks valmis kujul. Mahalaadimine jääb tavaliselt ostja kohustuseks.
- DDP (Delivered Duty Paid) - müüja kannab peaaegu kogu logistilise ja tollialase koormuse kuni kauba üleandmiseni kokkulepitud sihtkohas, sealhulgas impordimaksud, kui pooled nii kokku lepivad.
Meretranspordi puhul kasutatavad klauslid
- FAS (Free Alongside Ship) - müüja toimetab kauba nimetatud sadamas laeva kõrvale. Sellest hetkest kannab ostja edasi suurema osa riskist ja kuludest.
- FOB (Free On Board) - müüja toimetab kauba laeva pardale nimetatud lähtesadamas. Kui kaup on pardal, läheb risk ostjale üle.
- CFR (Cost and Freight) - müüja tasub veo sihtsadamasse, kuid risk läheb ostjale üle siis, kui kaup on lähtesadamas laeva pardal.
- CIF (Cost, Insurance and Freight) - müüja tasub veo ja sõlmib ostja kasuks meretranspordi kindlustuse. Risk läheb ostjale üle samuti siis, kui kaup on laeva pardal.
Makseviisid lühidalt
Ettemaks sobib olukorras, kus müüja soovib maksimaalset kaitset. Avatud arve sobib olukorras, kus ostja ja müüja vahel on tugev usaldus ning ostja soovib paindlikke maksetingimusi. Akreditiiv sobib olukorras, kus pooled soovivad panga kontrollitud maksemehhanismi. Dokumentaalne inkasso jääb riskilt ja kulult tavaliselt avatud arve ning akreditiivi vahele.
Pangagarantii ja krediidikindlustus
Pangagarantii sobib tavaliselt siis, kui üks pool soovib lisatagatisena panga maksekohustust. Praktikas kasutatakse muu hulgas ettemaksegarantiid, maksegarantiid, pakkumusgarantiid ja täitmisgarantiid.
Krediidikindlustus sobib tavaliselt siis, kui ettevõte müüb avatud arvega ja soovib kaitsta end ostja maksejõuetuse või pika makseviivituse eest. Lisaks riskikaitsele aitab krediidikindlustus sageli parandada ka ettevõtte finantseerimisvõimalusi, sest kindlustatud nõuet on pangal lihtsam finantseerida.
Korduma kippuvad küsimused
Mis vahe on akreditiivil ja dokumentaalsel inkassol?
Akreditiivi puhul võtab pank tingimuste täitmisel tugevama maksekohustuse. Dokumentaalse inkasso puhul pank vahendab dokumente ja makset, kuid ei anna müüjale sama tugevat maksetagatist kui akreditiivi puhul.
Millal eelistab ettevõte krediidikindlustust?
Ettevõte eelistab krediidikindlustust tavaliselt siis, kui ta müüb avatud arvega, soovib kasvatada müüki uutele ostjatele või tahab vähendada ostja maksejõuetuse mõju oma rahavoole. See on levinud eriti ekspordis ja suuremate ostjaportfellide puhul.
Vaata ka:
