Kaubanduse finantseerimine või rahastamine (trade finance) on tegelikult märksa laiem mõiste, kui üksnes finantseerimine ning hõlmab lisaks finantseerimisele ka kaubandusega seotud riskide maandamist, garantiisid ning kindlustust. Kaubanduse finantseerimisega on reeglina seotud müüjad (või ka eksportöörid, kui tegemist on rahvusvahelise kaubandusega), ostjad (või vastavalt importöörid), krediidiasutused, kindlustusandjaid aga ka ekspordikrediidiagentuurid (export credit agency - ECA) ning muud teenusepakkujaid.
Ekspordikrediidiagentuurid on era- või avalik-õiguslikud sihtasutused, mille eesmärk on toetada eksportööride tegevust, pakkudes näiteks laene, riskikapitali, krediidikindlustust või garantiisid (sõltuvalt sellest, millised volitused on konkreetse riigi poolt vastavale agentuurile antud). Eestis on selliseks sihtasutuseks 2001. aastal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt loodud KredEx.
Kaubanduse finantseerimine aitab samaaegselt kaitsta nii ostjate kui ka müüjate huve, nii sise- kui ka rahvusvahelisel turul ning aitab oluliselt lihtsustada keeruliste siseriiklike ning piiriüleste tehingute teostamist. Muuhulgas aitab kaubanduse finantseerimine maandada riske, mis on seotud valuutakursi kõikumiste, poliitilise ebastabiilsuse, probleemidega arvete tasumisel või ühe või mitme tehingu osapoole krediidivõimelisusega.
Selleks, et rahvusvahelist kaubandust lihtsustada on riigid sõlminud mitmesuguseid multi- ja bilateraalseid välislepinguid. Eesti Vabariik on muuhulgas ratifitseerinud järgmised rahvusvahelised konventsioonid:
Euroopa Liidus kuulub väliskaubandus Euroopa Liidu pädevusse ning liikmesriike esindab Euroopa Komisjon.
Rahvusvaheliste müügilepingute puhul lähtutakse üldiselt lepinguvabaduse põhimõttest, kuid lepingute sõlmimisel tuleb arvesse võtta väga paljusid asjaolusid, sealhulgas erinevused õigussüsteemide vahel, äritavades, kultuuris, poliitilises ning sotsiaalses keskkonnas. Praktikas on enim levinud müügilepingu sõlmimine oferdi ja aktsepti vormis - üks tehingu osapool (oferent; ostja või müüja) esitab tehingu vastaspoolele (aktseptant) pakkumuse (reeglina siduva) e. offerdi (firm offer). Vastaspooleks olev aktseptant omakorda esitab oferendile nõustumuse (aktsepti; acceptance) või kontraofferdi. Esimesel juhul ongi rahvusvaheline müügileping sõlmitud, teisel juhul peab omakorda algse pakkumuse tegija kontraofferdiga nõustuma. Offerdi ja aktseptiga seonduvat reguleerib väga täpselt Viini konventsioon. Siinjuures on tehingu osapooltel nii offerdi kui ka aktsepti edastamisel oluline jälgida, et kõik olulised poolte kohustused (sh kaup, hind, tarnetingimused ning maksetingimused) oleks fikseeritud.
Tarneahela osas on müügilepingus mõistlik kokku leppida järgnevas:
Makseahela osas on mõistlik leppida kokku järgnevas:
Võimalike vaidluste lahendamise osas on mõistlik kokku leppida järgnevas:
Tarnetingimused või -klauslid on välja töötatud selleks, et ühtlustada eri riikide kaubandustavasid ning vähendada tehingupoolte vahelisi vaidlusi, mis on seotud kaupade kadumise või kahjustumisega ning muude tarneprobleemidega. Kõige enam on levinud Rahvusvahelise Kaubanduskoja (International Chamber of Commerce; ICC) tarnetingimused "Incoterms" (international commercial terms). Rahvusvaheline Kaubanduskoda avaldas esimese töö rahvusvaheliste kaubandustingimuste kohta juba 1923. aastal. "Incoterms" reeglid ilmusid esimest korda 1936. aastal. Reegleid muudeti 1953., 1967., 1976., 1980., 1990. ja 2000. aastal ning kaheksas versioon - Incoterms® 2010 - jõustus 1. jaanuaril 2011.
Tarneklausli algustäht annab informatsiooni, mis tüüpi klausliga on tegemist. Nii toimub E- (EXW) ja F-klauslite (FCA, FAS ja FOB) tarne müüja riigis ja äraveo korraldamine on ostja kohustus. Ka C-klauslite (CPT, CIP, CFR ja CIF) puhul toimub tarne müüja riigis, ent müüja korraldab kauba veo sihtkohani ostja riigis. D-klauslite (DAT, DAP ja DDP) puhul kannab müüja kõiki kulusid ja riske kuni nimetatud sihtkohani.
EXW (Ex Works) - hangitud tehasest
FCA (Free Carrier) - franko vedaja
CPT (Carriage Paid To) - vedu makstud kuni
CIP (Carriage and Insurance Paid to) - vedu ja kindlustus makstud kuni
DAT (Delivered At Terminal) - tarnitud terminalis
DAP (Delivered At Place) - tarnitud kohale
DDP (Delivered Duty Paid) - tarnitud, toll tasutud
FAS (Free Alongside Ship) - franko laeva kõrval
FOB (Free On Board) - franko laeva pardal
CFR (Cost and Freight) - hind ja prahiraha
CIF (Cost, Insurance and Freight) - hind, kindlustus ja prahiraha
Combitermsi tarneklauslid sarnanevad Incotermsiga, kuid täpsustavad neid neis osades, kus Incoterms jätab alternatiivseid võimalusi. Seetõttu on Combitermsi tarneklauslite puhul lisatud tavaliselt kolmekohaline, vahel ka neljakohaline numbrikood.
Rahvusvahelises kaubanduses on kasutatakse tasumiseks sageli erinevaid rahaülekandeid ja krediitkaarte. Ettemaksu nõudmine on ostjale kõige vähem atraktiivne makseviis, sest ei ole kindel, et müüja täidab oma kohustused. Järjest enam kasutatakse seetõttu väikesteks eksporditehinguteks ka tingimuslikku tähtajalist hoiust (escrow). Viimase väljamaksmine toimub hoiuselepingus fikseeritud tingimuste täitmisel. Müüja ja ostja maandavad sellega riski, et üks või teine neist ei täida oma kohustusi.
Akreditiiv on ostja (akreditiivi avaja) panga kohustus maksta müüjale (akreditiivi saaja) välja akreditiivi summa, kui müüja täidab akreditiivis määratud tingimused. Akreditiiv on kasulik siis, kui ostja kohta on raske saada usaldusväärset krediidiinfot, kuid kuid müüja on rahul ostja panga krediidivõimega. Akreditiiv kaitseb ka ostjat, sest maksekohustust ei teki enne, kui kaup on tarnitud.
Akreditiivil on väga palju alaliike, sõltuvalt muuhulgas alljärgnevatest tingimustest:
Dokumendi-inkasso (Documentary Collection; Cash Against Documents - CAD; Documents Against Acceptance - DAA) on dokumendimakse, kus müüja esitatud ostu-müügitehingut ja kaupade transporti puudutavad dokumendid (transpordi-, tolli-, päritolu-, kindlustus-, kvaliteedi- jms dokumendid) või viimased koos finantsdokumentidega (vekslid, võlatähed, tšekid, maksekviitungid jms), vabastatakse ostjale makse või maksekohustuse vastu. Inkasso algatavaks pooleks on müüja, kes esitab inkassonõude (collection order) koos vajalike kaubadokumentidega oma panka (remitting bank). Pank saadab vastuvõetud dokumendid vastavalt müüja instruktsioonidele kauba ostja pangale (collecting bank), kes informeerib ostjat. Ostja korralduse alusel tehakse väljamakse ning ostja saab vastu dokumendid.
Avatud arve korral kaup lähetatakse ja tarnitakse enne makse tasumist (tavaliselt 30, 60 või 90 päeva jooksul). Loomulikult on see ostjale rahavoogude ja kulude aspektist üks soodsamaid võimalusi, kuid müüja/eksportija jaoks üks riskantsemaid makseviise. Välismaised importöörid survestavad sageli eksportööre antud makseviisi kasutama juhul, kui nad on tiheda konkurentsi tõttu jõupositsioonil.
Eestis on viivised regueeritud Võlaõigusseaduse üldosas.
Pangagarantii (bank guarantee) on panga kohustus maksta garantii saajale garantiikirjas kindlaks määratud rahasumma, juhul kui tagatavat kohustust ei täideta. Tagatava kohustuse rikkumist ei pea garantiisaaja pangale tavaliselt tõendama. Pank võib garantiikirja väljastada mitmesuguste eri kohustuste täitmiseks, näiteks ettemakse-, makse-, pakkumis- ja täitmisgarantii ning garantiiaja garantii. Garantiikiri võimaldab tagada ka rendi- või laenulepingust tulenevaid kohustusi ning kohustusi Maksu- ja Tolliameti ees.